Clarke püstitas 1950ndatel ja 1960ndatel kokku 17 kesk- ja pikamaajooksu maailmarekordit, kuid ehk veelgi enam süübisid kergejõustikupubliku mällu tema napid kaotused ja pidev ebaõnn.

Suurvõistlustelt jäigi Clarke'il kuld võitmata. Oma ainsa olümpiamedali - pronksi - teenis ta 1964. aastal Tokyos 10 000 meetri jooksus, lisaks tuli ta Rahvaste Ühenduse mängudel neljal korral teiseks. Ometi ei kahtle keegi, et Clarke'i näol oli tegu 20. sajandi ühe säravama jooksjaga, kes paistis lisaks sportlikele saavutustele silma ka oma spordimeheliku ja ausa suhtumisega.


Clarke jõudis maailmakaardile vaid 19-aastasena, kui ta valiti Melbourne'i mängudel olümpiatule süütajaks. Tema fenomenist annab aimu ka järgnev seik: Tšehhoslovakkia legendaarne pikamaajooksja Emil Zátopek kutsus Clarke'i 1968. aastal Prahasse külla, et anda talle oma 1952. aasta Helsingi olümpiamängude 10 000 meetri jooksu kuldmedal. "Sa oled selle ära teeninud," sõnas Zátopek medalit üle andes.

Aastatel 2004-2012 tegutses Clarke Tallinna-suuruse Golden Coast linna meerina.