Katkend Usain Bolti elulooraamatust: "Kogu see kergejõustiku värk on raske..."

 (6)
Katkend Usain Bolti elulooraamatust: "Kogu see kergejõustiku värk on raske..."
Usain Bolt Californias raamatutele autogramme kirjutamas.AFP/Scanpix

Reedel jõuab Eesti raamatupoodidesse Usain Bolti elulooraamat "Usain Bolt. Välgust kiirem. Minu Autobiograafia", mille valitud lõike Delfi sel nädalal avaldab.

""Välgust kiirem" on Usain Bolti esimene täispikk autobiograafia, kus sportlane paljastab olümpiakuulsuse tegelikud tagamaad ja väljakutsed, mida ta on pidanud oma elu jooksul ületama. Tema profikarjäär oleks tavatu seljaprobleemi tõttu peaaegu katkenud ning 2009. aastal elas ta üle autoõnnetuse – see oli hetk, mil ta oli kuulsaim sportlane planeedil. Seda teekonda, mida on kannustanud tahe võita kuldmedaleid, on saatnud uskumatud pealkirjad ja pöörased seiklused," seisab kirjastus Heliose poolt eesti keeles välja antud raamatu kirjelduses.

Raamat anti originaalkeeles välja tänavu 12. septembril.

Katkend raamatust:

Otsisin tribüünil nägude hulgast treenerit, kuid niipea, kui peatribüünile lähemale jõudsin, kuulsin, kuidas keegi mind välja vilistas, siis veel teine ja kolmas. Hääled muutusid iga mu sammuga aina valjemaks ja valjemaks. Selleks ajaks, kui raja äärde jõudsin, vilistas juba terve tribüün. Neetud, kui pahased nad välja nägid. Mõned inimesed isegi karjusid, vandusid; ütlesid, et olin meelega pooleli jätnud, sest nägin, et ei suuda võita. Minema lonkides saatis mind mõnituskoor.

„Mida kuradit see nüüd tähendab,” mõtlesin, tundes tülgastust – tõelist tülgastust.

Seotud lood:

„Kust see tuli?”

Mu maailm oli kildudeks, ma ei suutnud uskuda, et selline asi tõesti juhtub. Olin kuulnud lugusid inimestest, kes näevad õudusunenägusid pärast seda, kui on olnud ruumis, mis on täis vihaseid inimesi ja kus igaüks nende suunas solvanguid külvab. Äkitselt elasin ise selles õuduses, ainult proportsioonid olid palju suuremad. Ausalt, ma ei oleks kunagi uskunud, et Jamaica inimesed – minu enda rahvas; samad inimesed, kes olid mulle nii valjult kaasa elanud, kui ma 2002. aastal juunioride maailmavõistlused võitsin – mind Kingstoni staadionilt lahkudes välja vilistavad.

Selle kõrval ei olnud rebenenud tagareielihas mitte midagi, see valu oli täiesti teisel tasemel. Olin kõigest 19-aastane ja kriitika mõjus mulle rängalt. Alati, kui võistlesin, üritasin näidata Jamaica inimeste vastu armastust. Fakt, et end Kingstonis võisteldes vigastasin, oli kui topeltportsjon halba õnne ning ma lahkusin staadionilt nördinult. Autosõit koju oli kohutav. Selleks ajaks, kui oma ukseni jõudsin, käis mu peast läbi kõiksugust pahna.

Esiteks kahtlesin oma võimetes: „Ma ei ole piisavalt hea, et selle spordiga tegeleda...”. Ma kahtlesin Jamaica fännides: „Tegelt ka, mu oma kodupublik vilistas mind välja ajal, kui ma andsin endast parima. Panin tõesti kõik mängu... Äkki nüüdsest hakkabki nii olema?”

Siis läksid mõtted hullemaks: „Tegin sellise eluga algust kolm aastat tagasi. Kolm aastat olen olnud vigastatud. Kas see ikka toimib? Kas peaksin jätkama? Kõik need asjad, mida ma teen, ükskõik kui kõvasti ma ka ei püüaks, võibolla ei ole see ikka minu jaoks. Kogu see kergejõustiku värk on raske... ”

Teadvustasin endale, et ma ei mõelnud selgelt, ning sain aru, et loobumismõtteid mul veel pole, vähemalt mitte tõsiseid. Järgmisel päeval istusime treeneriga maha. Rääkisin talle oma ebakindlusest selle osas, kuhu mu karjäär edasi suundub.

„Ma ei saa aru, mis toimub,” ütlesin. „Miks nad mind välja vilistasid?”

Treener seletas asjad lahti. „Sa pead õppima, millised jamaikalased on, Usain,” ütles ta. „Sa pead neist aru saama. Kuula nüüd, kui sul läheb hästi, elab rahvas sulle kaasa. Kui esined halvasti, vilistatakse sind välja. Selline Jamaica on. Sa pead aru saama, et teed seda esmalt iseenda jaoks ja mitte kellelegi teisele. Riik tuleb teisena. Sa ei saa istuda ja mõelda sellest, mida teised sinust arvavad. Kui sa seda ei mõista, siis pole sel kõigel mõtet.”

Treener sai kriitikast aru, sest temagi oli kriitikanooli teeninud. Meedia ründas teda. Seal öeldi, et raiskan tema käe all oma annet ja hoolimata mõningast edust 2005. aastal väideti, et ta ei treeninud mind õigesti. Tihti nõudsid nad mulle teist treenerit, kuid neil ei olnud meie tulevikuplaanidest ja eesmärkidest aimugi. Kuid treenerit kriitika ei huvitanud. „Pane tähele, kui me saavutame häid tulemusi, näitab see neile, et sina ja mina oleme võimelised isegi kõrbes vett leidma,” ütles ta.

Loe veel

Läksin koju ja mõtlesin hoolega selle üle, mida treener oli rääkinud ning mida pidin tegema. Teadsin, et tal oli õigus ja ma pean kriitikat eirama. Mõtlesin endamisi: „Teate mis? Kuradile need fännid, ma teen seda ainult iseenda pärast.” Stardipaugu ajaks, muide, oli mul teine mantra: ära mõtle neile, lihtsalt tee see ära.

Korraga muutus esmatähtsaks kergejõustik ja alles siis tulid fännid. Oli väga hea tunne mitte enam hoolida.