III katkend Usain Bolti elulooraamatust: olen alati puhas olnud

 (6)
III katkend Usain Bolti elulooraamatust: olen alati puhas olnud
Reuters/Scanpix

Reedel ilmus Eestis poelettidele Usain Bolti elulooraamat "Välgust kiirem. Minu autobiograafia", millest Delfi avaldab siinkohal kolmanda ja viimase katkendi. Selles lõigus räägib Bolt dopingust, mis nii paljusid tema ametivendi rajalt maha on võtnud.

„Välgust kiirem“ on Usain Bolti esimene täispikk autobiograafia, kus sportlane paljastab olümpiakuulsuse tegelikud tagamaad ja väljakutsed, mida ta on pidanud oma elu jooksul ületama. Tema profikarjäär oleks tavatu seljaprobleemi tõttu peaaegu katkenud ning 2009. aastal elas ta üle autoõnnetuse – see oli hetk, mil ta oli kuulsaim sportlane planeedil. Seda teekonda, mida on kannustanud tahe võita kuldmedaleid, on saatnud uskumatud pealkirjad ja pöörased seiklused.

Täis Usainile omast energiat ja karismaatilisust ärkab see legendaarne sportlane oma autobiograafia lehekülgedel ellu.

III katkend:

Kas sa võtad dopingut? Ma vastaks neile küsimustele hea meelega. Ma olin puhas, olen seda alati olnud ja selleks ka jään.

Alatasa ringlesid maailma mastaabis fantastiliselt esinenud sportlaste ümber küsimused. Ma mõistan seda. Inimestel tekkis kahtlusi, sest paljud staarid olid minevikus patustanud. Mõni sportlane oli kasutanud steroide, et olla treeningul füüsiliselt tugevam; teised kasutasid sooritust parandavaid aineid, et neil oleks stardijoonel väike eelis. Üksjagu kullavõitjaid oli jõudnud oma karjääri lõppu ja tunnistanud, et on võtnud dopingut, samas kui paljud teised olid suurtel võistlustel jäänud võimudele vahele, nagu näiteks 100 meetri sprinter Ben Johnson 1988. aastal Soulis. Nende käitumine oli publikut alt vedanud; fännid olid usalduse kaotanud.

Seepärast mõistsin, miks ajakirjanikud iga eduka sportlase puhul kahtlustasid, eriti veel kellegi puhul, kes oli nii kiire nagu mina, kuid mul ei olnud midagi peita. Ma olin aus. Mu vanemad olid mind kasvatanud võiduhimuliseks ja võitjaks, kuid seda mitte mu aususe arvelt. Mulle ei meeldinud isegi kehva jooksuga võita, nagu Stockholmis, kui lasin lõpujoonel Asafal esikoha võtta. Petmine ei olnud minu jaoks valik. Peale selle oli doping kuttidele, kel ei olnud võistlusteks piisavalt head füüsilist vormi, ja minul seda probleemi polnud.

Kui asi puudutas dopingutestidega seotud jamadest eemale hoidmist, olin ettevaatlik kõige suhtes, mida sõin ja jõin. Läksin kord isegi nii kaugele, et loobusin kofeiinist, kuna teadsin, et teistel sportlastel oli minevikus selle pärast probleeme tekkinud. Enne Pekingit liikus jutt Ameerika sprinterist, kes oli enne dopinguproovi kolm energiajooki alla kulistanud. Hiljem testides oli tema proov helendanud ja ta sai võistluskeelu. See hirmutas mind küll. Ka klubides käies olin seganud alkoholi energiajoogiga, kuid pärast seda lugu pidutsesin hoopis pohlamahlaga.
Sellised jutud panid mind nii väga muretsema, et ei tahtnud haigena isegi rohtu võtta. Kui mul oli köha, panustasin käsi-müügiravimite asemel C-vitamiinile. Ehk võtsin mõne valu-vaigisti, kui asi väga hulluks läks, kuid köharohi ei tulnud kõne allagi, sest selles on palju kemikaale. Oli võimalus, et sellest tuleb jama, kuigi olin rohtu pahaaimamatult kasutanud. Kui end kuskil külmetasingi, pidin selle lihtsalt läbi põdema. Maailm oli karm gripis sportlase vastu.

Kuid mis siis? Ma teadsin, et pikas perspektiivis kaalus mu karjäär igasugused paar päeva kestva valu ja külmetuse üles. Seada ohtu oma kergejõustiklase karjäär köharohu pärast oleks olnud väga idiootne, sest mind testiti pidevalt. Ka võistlustel testiti. Kui mõne sportlasega seoses tekkis dopinguskandaal, tuldi mind testima (1). Saksamaal doktor Müller-Wohlfahrti külastades saabusid sinna tihti ka dopingukütid oma varustuse ja paberimajandusega ning mind testiti. Ühe Saksamaa reisi jooksul võeti mult proovi kolm korda. Ühe proovi võttis WADA (Maailma Antidopingu Agentuur), teise IAAF ja kolmanda Saksa kohalik agentuur. Kolmanda „visiidi” ajal sai mul kõrini.

„Tegelt?” ütlesin. „Kas te üksteisega üldse ei suhtle?”

Loe veel

Muidugi on parem anda pigem rohkem proove kui vähem. Varem esitasid kergejõustikuga seotud inimesed Jamaica anti-dopingu süsteemi vastu pretensioone, eriti ameeriklased. Nad kirusid meid ja tõstsid häält selle kohta, kuidas meid ei testitud piisavalt, eriti võistluste väliselt. Nad mõtlesid neid proove, mida võeti väljaspool hooaega, kui sportlased ettevalmistustreeningule keskendusid. Need Ameerika vennad arvasid, et Jamaica sportlased kasutavad seda aega dopingu võtmiseks, et olla suur-võistlusteks tugevamad ja paremas vormis.

(1) Iga kord, kui kuskil skandaal lahvatas, tuldi mind testima. Kui 2012. aastal Lance Armstrongi kohta tõde välja tuli, mäletan, et mõtlesin: „Olgu, järelikult tulevad nad järgmisena minu ukse taha.” Ja nagu kutsutud, olid nad nädal hiljem kohal. Ja veel kaks korda. Kuid ma arvan, et need asjad ei muutugi.