Eesti Antidoping tõi raporti avaldamise järel oma koduleheküljel välja neli järeldust, mis raportist lähtuvalt spordiringkondi võib puudutada. Järeldused on toodud tähtsuse järjekorrata ja ühtegi konkreetset Eesti sportlast ega spordiala silmas pidamata.

Dopingujuhtumitega kaasneb üksikasjalikum uurimine. 2015. aastal kehtima hakanud koodeks pöörab eraldi tähelepanu dopingujuhtumite uurimisele. Dopingu tarvitamine ei pruugi olla sportlase isiklik otsus, vaid dopingu tarvitamisele võis sportlast kallutada tema treener, arst, toitumisnõustaja vm. Kogu võimalikule kaasaaitajate ringile tuleb pöörata tähelepanu, et vältida hilisemaid juhtumeid.

Ebaausad võtted tulevad ilmsiks, varem või hiljem. 2015. aasta koodeksiga seoses võib nii uurimismaterjali kui ka dopinguproove säilitada 10 aastat. Muudatus tehti nimelt seetõttu, et kunagi aset leidnud dopinguvastaste reeglite rikkumised karistatud saaksid.

Vihjeid dopingu tarvitamise kohta tuleb asjatundlikult hinnata. Ka Eesti Antidoping, sarnaselt teistele dopinguvastastele organisatsioonidele, võtab arvesse vihjeid, mis aitavad kaasa dopingu tarvitamise avastamisele. Eesti Antidopingu lehel on anonüümne vihjeliin, mille abil on võimalik oma tähelepanekutest teada anda. Lisaks on mitmed sportlased, kes peavad ausat ja puhast sporti oluliseks, andnud omalt poolt kommentaare võimalike kahtlustuste osas. Eesti Antidoping kaalub kõiki vihjeid hoolikalt, samal ajal tagades vihje omaniku konfidentsiaalsuse.

Ajakirjanduse rolli ei tohi alahinnata. Kvaliteetne uuriv ajakirjandus võib jälile jõuda olukordadele ja juhtumitele, milleni Eesti Antidoping ega ka teised institutsioonid (politsei, piirivalve, toll jm) ei pruugi nii tõhusalt jõuda. Küll aga saab ajakirjanduse poolt päevavalgele toodud sündmusi võtta tõsiselt ja ette võtta edasisi samme dopinguvastaste reeglite tuvastamiseks ja ka karistamiseks.