Aivo Normak: vähe võistelda ei ole sportlase ja treeneri poolt tark valik
Kas sellistel võistlustel nagu Karala Odagala on tulevikku? Kuidas Kergejõustikuliit suhtub taolistesse mõõduvõtmistesse?
Karala Odagalal ja teistel eelkõige harrastajatele mõeldud võistlustel on kindel koht kergejõustiku arendamises ning nende korraldamine on igati tänuväärne ning vajalik ettevõtmine. Kohaliku kogukonna või sõpruskonna poolt läbiviidud pikaajaliste traditsioonidega spordiüritustel on oluline roll piirkonna inimeste seas spordi ning sportlike eluviiside populariseerimisel. Kergejõustikuliit suhtub sellistesse üritustesse kindlasti positiivselt ning toetavalt.
Milline on Teie elutee ja mis on Teid sellisele ametipostile jõudmise juures kõige rohkem mõjutanud?
Olen sündinud Rakveres, lõpetasin Kadrina keskkooli ning omandasin kõrghariduse Tartu Ülikoolis liikumis- ja sporditeaduste erialal (kõrvalerialadeks olid spordijuhtimine ja terviseõpetus). Töötasin neli aastat Tartus Kõrgemas Sõjakoolis spordiinstruktorina ning alates 2005. aastast olen olnud Eesti Kergjeõustikuliidu peatreener.
Olen alati spordiga seotud olnud. Paraku kunagiste kõrgete sportlike eesmärkide realiseerimine mul täiel määral ei õnnestunud. Nüüd üritan kergejõustikuliidu peatreenerina sportlastele nende sihtide täitmisel abiks olla.
Kas treener on sportlase teaduslik juhendaja, füsioterapeut, psühholoog, psühhiaater või muidu põhulõug?
Leian, et treener on eelkõige juhendaja ja õpetaja. Sportlase jaoks olulisim on leida endale treener, kelle õpetamise ja juhendamise metoodika talle kõige rohkem sobib. Minu arvamus on, et "kõik ühes" inimene ei ole sportlase juhendamisel parim lahendus, kuna on selge, et ükski inimene ei saa olla tippspetsialist kõikides valdkondades. Hea treener oskab õigel hetkel kaasata spetsialiste - füsopterapeute, arste, psühholooge jt - kes saavad vajadusel sportlasele nõuga abiks olla.
Miks on eesti kümnevõistlejate tagasisõidupiletid bronnitud reede varahommikuks, kümnevõistluse autasustamine on aga ajakavas alles reede õhtupoolikul. Kas on juba ette nähtud, et kümnevõistluses medalit ei tule?
Eesti Kergejõustikuliit tegi esimesed broneeringud Barcelona lendudele juba veebruaris, mil korraldajad ei olnud veel edastanud ajakava, kus oleks kirjas olnud ka autasustamiste kellaajad.
Kuid paanikaks pole põhjust, sest mitmevõistlejatele on olemas kehtiv broneering ka 31. juuliks. Isegi kui alternatiivset broneeringut ei oleks, teeks kergejõustikuliit sportlase edu korral reisigraafikus vajalikud korrektiivid selliselt, et sportlane oma tähthetkel ikkagi osaleda saaks. Reisi planeerimisel lähtume esmalt printsiibist, et reis võistluspaika oleks maksimaalselt lühike ja mugav. Järgmise küsimusena käsitleme kojusõitu.
Mille alusel Te EM-i normid paika panite ja miks neid ei järgita?
Eesti Kergejõustikuliit ei kehtesta EM-i osavõtunorme. Mängureeglid, kuidas võistlusele saab, kirjutatakse ette suuresti Euroopa Kergejõustikuliidu (EAA) poolt. Reeglite kohaselt on kõikidel riikidel võimalik võistlusele registreerida igal alal vähemalt üks sportlane, seda ka juhul, kui sellel alal normitäitjat ei ole (nn wild card). Eesti 2010. aasta Euroopa meistrivõistluste koondises on wild cardiga võistlemas Tõnis Sahk (kaugushüpe), Grit Šadeiko (seitsmevõistlus) ning Ksenija Balta (200 m).
Miks Tammerti asemel ei lastud EMile Margus Hunti? Tammert ju 37-aastane ja treenib pigem Peetret kui on tõsine tippsportlane. Kas penisonäre on mõtet EMile võistlema lasta...
Euroopa Kergejõustikuliidu poolt kehtestatud kettaheite EMi normi (61.90) on täitnud kolm Eesti kettaheitjat - Gerd Kanter, Märt Israel ja Aleksander Tammert. Kuna Margus Hunt ei täitnud EM-normi, ei pääsenud ta ka koondisesse. Ilma normita (nn wild cardiga) saab sportlase võistlustele registreerida vaid aladel, kus ühtegi normitäitjat pole.
Millest massilised kaod Eesti tipus? Näiteks meeste odavise jättes kõrvale Värniku kui isiku draama - millest need massilised vigastused ja sellest tulenev masendav tühjus võrreldes kasvõi eelmise hooajaga? Laanmäe tundub tänavu tühi olevat, Kukega on nagu on, aga Jänes, Mätas, Galeta, Dolenko, kaks Puustet jne?
Teiseks - kuidas panna sportlasi võistlema? Pole ju normaalne, kui mõni mees või naine teeb vaid kaks-kolm starti hooajal.
Kolmandaks - kümnevõistluse perspektiiv. Meie hiilgeala tagala on sedapuhku ikka väga hõre.
Esiteks, ma ei leia, et kaod Eesti tippkergejõustikus on massilised. Igal aastal võib tulla mõnel alal tagasilööke, kus halbade juhuste kokkulangemine viib mõne sportlase ajutiselt rivist välja. Samal ajal on mõni teine ala võrreldes eelmiste aastatega jõudsalt edasi arenenud (nt põlvkonnavahetus naiste mitmevõistluses, kus Veera Baranova, Grit ja Grete Šadeiko ja Mari Klaup on jõudsalt esile kerkinud; samuti meeste 400 meetri jooks, kus eelmisel aastal jooksis alla 50 sek 11 meest, tänavu on 50 sek piiri alistanud juba 14 jooksjat ja hooaeg veel kestab).
Kuna oleme nii väike riik, siis ei ole igal alal kohe asendajat võtta. Samas on see mõnel alal hästi õnnestunud - nt naiste ja meeste kolmikhüppes oli tekkimas võimalus, et seniste esinumbrite vigastuste tõttu kaob ala pildilt, kuid vääriline asendus tuli väga kiiresti peale (Sjunin ja Baranova).
Teiseks, olen nõus, et otsus vähe võistelda ei ole sportlase-treeneri poolt tark valik. Kindlasti kehtib vana tõde, et võistlus on parim treening. Organisatsioonidel (klubid, kergejõustikuliit), kuhu sportlased kuuluvad, ei ole sportlaste võistlusgraafiku tihendamiseks eriti palju võimalusi, kuna lõpliku otsuse võistlemise osas teeb ikkagi sportlane. Samas on kergejõustikuliit püüdnud sportlasi rohkem võistlema motiveerida, arvestades reeglina suurvõistluste normide täitmisel vaid konkreetsel hooajal tehtud tulemusi.
Kolmandaks, ma ei saa küsijaga päris nõustuda. Eesti meeskond võitis sellel Euroopa karikavõistlustel superliiga, eestlane on täna Euroopa hooaja edetabelis kümnevõistluses 4. kohal ning kümnevõistluses osaleb sel nädalal Barcelona EMil kolm Eesti mitmevõistlejat. See on hetkeolukorra kirjeldus, mis ei ole minu hinnangul väga lootusetu.
Kindlasti on meil ka perspektiivkaid noori, kellel on potentsiaali Pahapilli-Raja jälgedes käia (Tarmo Riitmuru, Hendrik Lepik, Aigar Kukk, Artur Liiv, Taavi Sarapuu, Taavi Saar). Sisuline töö mitmevõistluse järelkasvu kasvatamiseks on kestnud Eestis väga pikka aega (seda eelkõige TV-10 Olümpiastarti võistlussarja näol) ning usun, et juba järeleproovitud süsteemist kerkib järjepidavalt esile noori, kelles on perspektiivi korrata või ületada meie seniste kümnevõistluse kuningate saavutusi.
Helsingi võõrustab järgmisel aastal EMi, kas ka Eesti kergejõustikuliidul on plaanis taotleda mõne suurvõistluse korraldamist Eestis?
Eestil on au korraldada järgmise aasta suvel (21.-24. juulil 2011) juunioride Euroopa meistrivõistlusi, mis on vaieldamatult suurim ja olulisim kergejõustikuvõistlus, mis kunagi Eestis toimunud on.
Juunioride EMile on oodata üle tuhande sportlase ning see on suurepärane võimalus meie noortele sportlastele kodupubliku ees tugevas konkurentsis võistelda. Ootame oma järelkasvult kaasahaaravat võistlust ning häid tulemusi - on neil ju head eeskujud varasematelt juunioride tiitlivõistlustelt kulla võitnud Margus Hundi, Kaire Leibaku, Marek Niidu ja Liane Pintsaare näol.
Loodame selle vastutusrikka võistluse korraldamisel ära kasutada oma kogemusi mitmevõistluse Euroopa karikavõistluste läbiviimisel. Peagi on algamas ka vabatahtlike värbamine suurvõistluse korraldamiseks. Kõikidel huvilistel palun saata e-kiri aadressil volunteer@tallinn2011.org, lisainfot saab ka võistluste kodulehelt www.tallinn2011.org.
