Rootsi kettaheitja Daniel Stahl kuulub juba mitmeid aastaid maailma teravaimasse tippu, kuigi tiitlivõistlustel jahib ta jätkuvalt alles oma esimest medalit. Nagu selgub, on mullu suure arenguhüppe teinud koljat võtnud tänavu eesmärgiks lisaks medaliarve avamisele ka 70 meetri piiri alistamise.
Vesteinn Hafsteinssoni hoolealune piirdus Rio olümpiamängudel eelvõistlusega ning elas kogu pettumuse välja paar nädalat hiljem Rootsi meistrivõistlustel, kus heitis maailma hooaja tippmargi 68.72. Tänavuse aasta avas Stahl aga maailma kõigi aegade teise sisetulemuse 66.90-ga. Sellistes kettaheite mõistes kohutavates tingimustes (sisevõistlustel ju mingisugust tuult ei puhu) on Stahlist kaugemale heitnud vaid tema kunagine treeningkaaslane Gerd Kanter (69.51).
Delfi ja Eesti Päevaleht sai Stahliga jutule tänu tema mänedžeri Hans Üürikese abile. Mitmete eestlastega kokkupuutumine on jätnud Stahlile oma jälje: ta alustab meie kirjavahetuse teel tehtud intervjuud sõnaga "Tere" ja ütleb lõpetuseks "Aitäh".
Daniel, olgugi, et olümpiamängud sinu jaoks ebaõnnestusid, võib eelmist aastat lugeda kokkuvõttes vist ikkagi pigem õnnestunuks, sest parandasid isiklikku rekordit nelja meetri võrra. Mis on olnud taolise arenguhüppe eeldus?
See on olnud rutiinsete ja raskete treeningute vili. Mul on õnnestunud viimase aasta jooksul ka vigastustest prii püsida. Olin mullu füüsiliselt väga heas vormis ning lihvisin ka tehnikat paremaks, mis tõigi kokkuvõttes märgatava arengu.
Hans Üürike: "Rio mängude ebaõnnestumine mõjus Danielile külma dušina. Nagu öeldakse - kaotus õpetabki noori palju rohkem kui võit. Ta lõpetas hooaja tõesti hästi, võites ju ka hooaja viimase Teemantliiga etapi. Tänavuse aasta hea algus annab talle loodetavasti edasiseks enesekindlust.
Mis on tänasel päeval su suuremad tugevused kettaheitjana?
Minu peamiseks tugevuseks võib pidada seda, et mul on kettaheitja jaoks sobiv kehaehitus. Olen 2 meetrit pikk ja väga pikkade kätega. Mul on vedanud, sest mõlemad mu vanemad olid kohalikul tasemel head heitjad. Mu isa tegeles vasaraheite ja tõstmisega ning ema, sündinud muide Soomes, oli Rootsi meister kettaheites. Samas võitis ta ka jõutõstmises Euroopa meistrivõistluste hõbemedali. Tänu vanematele on minu jaoks alati olnud kerge jõu arendamine. Suurest kehakaalust (155 kg) hoolimata olen väga painduv ja kiire. Need omadused sain ma ilmselt noorpõlve hokitreeningutest. Ja tehniliselt võin oma tugevuseks pidada küllaltki head heitetunnetust.
Üürike: "Daniel on oma tüübilt sarnane Virgilijus Aleknale. Tema käte siruulatus on 2.27 ja oma keharaskuse kohta on ta väga kiire.
Aga nõrkused?
Mu tehnika on olnud ebastabiilne. Noorena ei suutnud ma seetõttu kunagi (noorte) tiitlivõistlustel oma võimeid realiseerida.
Näeme kettaheites aastast aastasse, et tiitlivõistlustel võidavad medaleid kogenumad mehed, kuigi enne ja pärast suurvõistlusi heidavad nooremad neist kaugemale. Kuivõrd keeruline on sinu jaoks tiitlivõistlustel enese realiseerimine olnud?
Põhjus, miks vanemad ja kogenumad heitjad võidavad ikka ja jälle medaleid, peitub minu arvates selles, et nende jaoks on need võistlused lihtsalt rutiinsemad. Nad on harjunud suurvõistlustega, nad on kõike seal toimuvat nii palju kordi läbi elanud. Nad teavad kõiki probleeme ja takistusi, mis võivad ette sattuda, ja on noorematest paremini valmis neist jagu saama. Vaadake kasvõi mu head sõpra Gerd Kanterit, kes on siiani alati medalipretendent.
Üürike: "Kettaheites tuleb erinevalt mitmetest teistest kergejõustikualadest reeglina enne tiitlivõistlustel läbilöömist talletada palju kogemusi. See, et keegi kuskil kodustaadionil endale sobiva tuule ja heiteringiga kaugele heidab, ei tähenda, et tal õnnestub sama teha suurel staadionil. Tuleb käia erinevatel võistlustel ja staadionidel, et õppida tuule, kuid ka karedamate ja libedamate heiteringidega toime tulema."
Millist rolli Gerd sinu karjääris on mänginud?
Ta on minu jaoks olnud iidol ja suur eeskuju! See oli mu elu üks õnnelikumaid päevi ja hetki, kui liitusin Vesteinni grupiga ja alustasin treenimist koos Gerdi, teiste eestlaste (Märt Israel, Martin Kupper, Priidu Niit) ja mõne taanlasega. Minu koostöö Vesteinniga kestab tänaseni. Pean teda maailma parimaks kettaheite treeneriks.
Üürike: "Kui Stahl 2011. aastal Vesteinni grupiga liitus, kaalus ta 170 kilo ega olnud kuigi sportlik. Tänaseks on Vesteinn temast vorminud aga 155-kilose atleedi, kelle kaalust moodustab suure osa lihasmass."
Ja lõpetuseks, millised eesmärgid oled seadnud endale uueks hooajaks?
Mu eesmärk on viia tänavu isiklik rekord vähemalt 70 meetrini ja võtta Londoni MM-ilt medal.
Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
