Inimese kujunemisteel võivad oluliseks saada pealtnäha tühised seigad. Tähtis on, missuguse tõuke need annavad. Väät hakkas Jõgeval kergejõustikku harrastama Aldo Reisbergi käe all, keskendudes esialgu jooksule. Paraku avastati tal teismeeas südameklapirike, mis alale kriipsu peale tõmbas.

Kust tuli huvi ja kirg odaviske vastu? „Mind ajas vihale see, et kui mulle näidati esimest korda, kuidas odavise käib, siis õnnestus mul kolmel katsel endale oda sabaga vastu kaela ja selga tõmmata. Vihastasin: kurat, nii loll ei saa ka olla! Verevorbid olid seljal, vanemad küsisid, kas käin kaklemas,” meenutas Väät. Asi päädis sellega, et Reisbergilt algtõed saanud 16-aastane nooruk laenas kevadel treenerilt oda ja jõudis iseseisvalt karjamaal harjutades suve lõpuks 45 meetrilt 62-ni. Sõrm oli odaviskele antud.

Mõistma ja põhjalikult mõtestama hakkas ta seda nüansirohket ala alles hiljem. „Kui hakkasin sajandi alguses ise treeneritööd tegema ja pidin Audenteses lastele õpetama, sain aru, et olen 12 aastat oda visanud, aga ei tea odaviskest midagi,” tunnistas Väät.