Marek Niit: pidanuksin juba jaanuaris operatsioonil käima
Eesti 100, 200 ja 400 meetri jooksu rekordimees Marek Niit sõitis pühapäeval tagasi USA-sse Arkansase ülikooli juurde, kus tal algab viimane ülikooliaasta.
Enne USA-sse lendamist andis Arkansases hotelli- ja restoranimajandust õppiv Niit Delfile intervjuu.
Jooksid tänavu kevadel 100 ja 400 meetris uue Eesti rekordi (10,19 ja 45,91), kuid EMil ja olümpial jäid isiklikest tippmarkidest kaugele. Kuidas hooaega hindad?
Ei jäänud hooajaga rahule. Tulemused oleksid võinud hoopis paremad olla. Terve hooaeg läks kevadise tarkusehamba operatsiooni ja antibiootikumikuuri nahka. Kui oled hooajaks eesmärgid seadnud ja siis tuleb selline spordiväline hoop, siis see valmistab suure pettumuse.
Mis jäi kõige rohkem kripeldama?
Kõige rohkem kindlasti olümpia. Ei saanud end selleks ajaks päris heasse vormi. Need on ikka kaks täiesti eri maailma, kui sa oled tippvormis ja kui ei ole. Kui vormi ei ole, peab iga asja nimel pingutama. Ka USA üliõpilaste meistrivõistlustega ei jäänud tänavu rahule. Eelmine aasta sain hõbeda, sel aastal oli pronks täiesti reaalne, aga ei saanud 200 meetris finaaligi.
Kui sul oleks võimalus tagantjärele midagi muuta, siis mis see oleks?
Oleksin pidanud kohe jaanuaris, kui läksin USA-sse tagasi, tarkusehamba operatsioonil käima. Lasin selle asemel Eestis panna ajutise plommi, mis pidi kestma kuus kuud. Paraku ei pidanud ning hammas hakkas valutama ja tuli põletik. See oli natuke minu enda apsakas. Ei julgenud küsida ja arvasin, et kool ei maksa seda operatsiooni kinni, aga tegelikult maksis. See oli asi, mis jäi talvel tegemata.
Kas sa sise-MMil mitteosalemist kahetsed? Sinu USA-s joostud aeg oleks andnud näiteks 400 meetris viienda koha.
Tegelikult panid treenerid selle ammu paika, et üliõpilashooaja vältel mind välja ei lasta. Ainus variant oleks olnud, kui MM oleks olnud pärast üliõpilaste sisemeistrivõistlusi. Siis oleks vahest saanud osaleda. Muidugi oleksin tahtnud MMil joosta, kuid kuna see oli üsna selge, et ma ei saa, siis see suurt pettumust ei valmistanud.
Seega jääb uuel hooajal sise-EM vahele?
Jah, ma arvan küll.
Oled öelnud, et vahetad järgmisel aastal ülikooli lõpetamise järel treenerit.
See oleks loogiline käik. Praegune treener (Doug Case - M.N.) on ikkagi ülikooli treener, kellel on kohustused ülikooli ees. Kui ta ülikoolist lahkuks ja moodustaks oma grupi, siis ma läheksin muidugi tema juurde. Ta on hästi rahulik ja paindlik, mis mulle väga hästi sobib. Ma arvan, et tema jääb ikkagi ülikooli juurde ja mina ei jää.
On sul võimalus ülikooli edasi jääda?
Jah, tegelikult on küll. Esiteks saaksin jätkata ülikooli palgata abitreenerina. Jääksin sprindigruppi edasi. Teine võimalus on minna magistrikraadi omandama.
Pärast ülikooli lõpetamist plaanid USA-sse jääda?
Jah, kindlasti. Nii Euroopasse kui Eestisse tulek oleks ikkagi tagasiminek. USA-s on palju kindlam võimalus, et satud tugevasse sprindigruppi, kus treenides ennast kiireks joosta. Minule kui sprinterile on ka ülioluline, et USA-s on hea kliima. Minu jaoks on Eestis suvel ka külm.
Palju on vaieldud teema üle, kas USA-sse minek on Eesti kergejõustiklastele kasulik või kahjulik. Mis sina arvad?
Ma arvan, et see on individuaalne küsimus. Minul oli selge eesmärk, et lähen sinna kui sportlane, mitte õpilane-sportlane, kuigi ametlikult ma seda olen. Kui sa tahad ikka päris tippu jõuda, siis peab kõvasti rohkem spordile rõhuma. Teine tähtis asi on, kuidas sul treeneriga veab ja klapib. Seal ei ole nii, et kõik treenerid on väga head.
Oled sa rahaliselt kindlustatud, et ainult tippspordile keskenduda?
Ei, otseselt ei ole. Elan alaliidu toetustest. Ülikoolis olen muidugi esisprinter ja stipendiumi peal. Aga hetkel majandaks end vaid sporti tehes küll ära.
Millisele alale uuel hooajal kõige rohkem keskendud?
Eks jätkan endiselt. Peamiselt 200 ja 400 meetrit, kuid jooksen ka sadat, kuigi puhas sprinter pole ma kunagi olnud. Ideaalis näeksin end 400 jooksmas. Seal on mul kõige suurem varu. Ega ma hetkel veel päris hästi ei tunneta, mis tempoga 400 joosta. Alustan tihti sprinterina liiga kiiresti.
Tead juba, kuna järgmisel kevadel Eestisse tuled?
Esimene võistlus Euroopas, kus osalen, peaks olema Euroopa meeskondlik karikavõistlus Iirimaal, mis on juuni lõpus.
Jääd seejärel augusti keskel toimuvate Moskva maailmameistrivõistlusteni Eestisse?
Tuleb liiga suur vahe. Pigem sõidan vahepeal USA-sse tagasi.
Kui numbritest rääkida, milliste tulemusteni sooviksid karjääri jooksul jõuda?
Tahaksin end ikkagi Eesti spordiajalukku joosta ja saavutada sellised rekordid, mida on väga raske üle joosta: 100 meetris alla 10 sekundi, 200-s alla 20 ja 400-s alla 45 sekundi. Need on täiesti võimalikud ajad, kui õigesti ja targasti treenida. Kõik peab muidugi ka 100%-liselt klappima, et neid aegu saavutada.
Millised mõtted ja unistused on nelja aasta pärast toimuva olümpiaga?
Suur unistus on olümpial joosta 400 meetri finaalis.
----
Marek Niit
Sündinud 9. augustil 1987 Kuressaares
Saavutused: 2006. aastal juunioride MMi 1. koht (200m – 20,96)
Isiklikud rekordid:
100m – 10,19 (2012)
200m – 20,43 (2011), sisehallis 20,70 (2011)
300m – 32,74 (2012)
400m – 45,91 (2012), sisehallis 45,99 (2011)
Kõik need tulemused on Eesti rekordid
