KOMMENTAAR: Moskva MM – kummaline tiitlivõistlus, mis jäi ometi hinge. Teine osa

 (19)
Moskva
MoskvaAFP

Kui eelnevas postituses sai räägitud kolmest negatiivsest nähtusest, siis seekord võtan ette Moskva MM-i kolm kõige positiivsemat sündmust. Sümpaatseid olukordi oli Moskvas muidugi rohkem, kui vaid kolm, kuid järjekordset „Gilgameš“-i pole vast vaja.

1.    Suurnimed tõestavad enda taset veelkord, uusi noori tuleb aga järjekindlalt peale

Kümnevõistluses kogus üle 8100 punkti 17 atleeti, sealjuures Mikk Pahapil, kes tegi enda kohta üsna korraliku võistluse (8170, hooaja parim punktisumma), oli see viimane üle 8100 punkti mees. Kui oli mingi ala, mis paistis eredalt silma, oli see meeste kümnevõistlus. Ashton Eaton tõestas veelkord maailmale, et hetkel talle vastast pole, isegi, kui ameeriklasel kõik ei suju. Kuid Eatoni taga on terve müriaad ägedaid, noori sportlasi. Maailma kümnevõistluse lähitulevik paistab väga helge.

Meeste ja naiste sprindis näitasid Jamaika sportlased, et dopingusaaga pole neid mõjutanud, pigem vastupidi – Usain Bolt ja Shelly-Ann Fraser-Pryce tegid võistlustel puhta töö, tuues mõlemad kolm kulda Jamaikale. 200 meetri jooksus näitas end väga silmapaistvalt ka Warren Weir Jamaikast, kellelt võib juba lähiajal oodata 19,40-19,50 kanti ulatuvat aega.

Meeste kõrgushüppes tehti ulmelist võistlust, kui esikolmik Bogdan Bondarenko, Mutaz Essa Barshim ja Derek Drouin hüppasid kõik üle 2.38, esimene koguni üle 2.41. Bondarenko osaleb teisipäeval juba ka Sillamäe hüppegalal.
Seotud lood:

Meeste kolmikhüppes hüppas noor Teddy Tamgho kolmanda mehena üle 18 meetri, pikamaajooksudes näitasid Mo Farah ja Tirunesh Dibaba jälle klassi, meeste ja naiste maratonis sai nautida olümpiavõitjatest ugandalase Stephen Kiprotichi ja keenialanna Edna Ngeringwony Kiplagati imelisi triumfe, kettaheites võidutses järjekordselt sakslane Robert Harting.

Suurnimed tõestasid end praktiliselt igal alal, kuid võistlusprotokollis oli ka väga palju kuni 25-aastaseid sportlasi, kes näitasid, et uus põlvkond on tulemas jõuliselt peale. Rio olümpia ajal nopivad medaleid juba täiesti uued nimed (meeste kettaheites pigem mitte, tõsi).

2.    Moskva MM – taas avastades Venemaad

Venemaa on mulle alati meeldinud. Venemaa riigi kodanikud on valdavas enamuses ehtsad ja siirad. Kui venelasele midagi ei meeldi, siis ütleb ta selle otse välja, udu pole vaja ajada. Ning kui midagi peaks tehniliselt olema korrast ära - Нет проблем! Küll leiab mingi lahenduse nätsu ja traadiga ja mingu aega nii palju, kui kulub – probleem saab ükskord lahendatud!

Olgu tribüünide täituvusega nagu ta oli, vähemalt said Moskvas esimest korda käinud spordituristid mõnusa kultuurišoki osaliseks. Võib öelda vast nii: kes on Moskvas käinud, see on elu näinud.

Moskva MM-iga sai ka selgeks vähemalt see, et Venemaa korraldab ilma igasuguse kahtluseta võimsad taliolümpiamängud Sotšis tuleval aastal. Kergejõustiku MM-i korralduses oli küll vigu, kuid venelastele oli see pigem peaprooviks enne taliolümpiat, mille puhul võib oodata Venemaale omast suurejoonelisust. Ja võistluste taseme poolelt oli peaproov tegelikult ju edukas – suuri prohmakaid ei tehtud, hullud pealtvaatajad staadionile ei jooksnud, pommiähvardusi ei julgenud Putinile ammugi keegi teha. Jääme ootama Sotšit.

3.    Mitte küll väga särav pronksmedal, kuid siiski – medal.

Tean, et viimane punkt kõlab veidi nigelalt, sest ega see pronksmedal nüüd midagi väga säravat ei olnud. Kuid proovigem vaadata olukorda korraks pisut teisest vaatenurgast.

Läti ja Leedu ei võitnud MM-ilt MITTE ÜHTEGI medalit ja ei tasu arvata, et kaks aastat hiljem Pekingi MM-il neil parem seis oleks. Suur põhjanaaber Soome sai oma ainsa medali samuti tiitlivõistluste veteranilt, odaviskaja Tero Pitkamäki suutis end veel ühe korra kokku võtta. Rootsi ainsa kuldmedali tõi neile keskmaajooksja Abeba Arigawi. Ilus Rootsi nimi, eks ole?

Kõike arvesse võttes, Eesti järjekordne medal kergejõustiku MM-ilt on tegelikult ikka väiksemat sorti ime.  Selle ime nimi on küll Gerd Kanter, kuid see ei vähenda saavutust – oleme oma 1,3-miljonilise rahvaarvu poolest alati üks edukamaid medaliriike just rahvaarvu arvesse võttes (Jamaikast ärme räägi, aitäh). Millal jäi Eesti viimati medalita kergejõustiku MM-il?  Vastus: 1999. aastal, Sevillas. Oleme alates Edmontoni kergejõustiku MM-ist, 2001. aastal, toonud koju alati vähemalt ühe medali.

Ma ei tea, kui kaua Kanter veel jaksab tipus püsida. Intervjuus ERR-ile ütles kettaheitja, et tahab Rioni võistelda. Kuid senikaua kuni ta meil on, tasuks teda hinnata. Ja mõelda ehk ka sellele, et Andrus Värnik oli tegelikult ikkagi väga kõva sportlane (Värnik viskas 2005. aastal Helsingis tormiga 87.17, sama tulemusega võideti kuldmedal ka Moskvas.  Värnik oleks tänavu võitnud siiski kuldmedali, sest odaviskaja paremuselt teine kaitse oli üle 85 meetri). 

Sellega lõpetan kokkuvõtliku ülevaate Moskva MM-ist. Loodetavasti on kahe aasta pärast Pekingis võimalik jälle kaasa elada Maarjamaa tippsportlastele ja ehk tuleb Kanter sealt tagasi veel ühe medaliga. Pekingist on häid mälestusi  ju küllaga, nüüd tuleb teha uusi.