KOMMENTAAR: Moskva MM – kummaline tiitlivõistlus, mis jäi ometi hinge. Esimene osa
Mis jääb Moskva MM-i aga meenutama, mis on Venemaa viimaste aegade suurima kergejõustikuvõistluse pärand maailmale? Võtan kahes kommentaaris ette kolm positiivset ja kolm negatiivset nähtust, mis jäid Moskva MM-ilt enim silma, seekord tulevad jutuks mõnevõrra eredamalt silma paistnud negatiivsed teemad.
1. Moskva MM kui geiõiguste areen
Kergejõustiku MM tähendab minu jaoks siiski spordivõistlust. Kui 2007. aastal selgus, et kergejõustiku tiitlivõistlust korraldab üle pika aja Venemaa, võis juba ette aimata, et väiksemat sorti poliitilisi konflikte ikka tekib. Kuid see, mis toimus Moskvas, väljus kohati kontrolli alt.
Kui Venemaa teatas, et keelustab homopropaganda enda riigis, võis lääneriikide pahameeletormi aimata, ehkki tarbetult – oli ju ammu teada, et Venemaa seisukoht homode osas oli nulltolerantne. Pealegi, niikaua kuni konkreetsete suundumustega isik ennast ülemäära avalikult ei eksponeeri Venemaal, pole tal arvatavasti midagi karta. Kuid Lääne meedia ei jätnud jonni ja Venemaa homovastane seadus oli ikka ja jälle kõigil jalus. Meediaga läksid kaasa ka sportlased – Rootsi kõrgushüppaja Emma Green tuli väljakule vikerkaarevärvidesse lakitud küüntega, et näidata enda toetust homodele. Žesti kaalukus oli iseenesest ju väike, kuid sääsest tehti peagi elevant, mille tulemusena jäi pisut kummalisel kombel „süüdlaseks“ hoopis Venemaa kaitseks sõna võtnud teivashüppaja Jelena Isinbajeva, kes tahtis kodumaal enda karjääri lõpetada ilusate emotsioonidega, mitte meedia poolt tekitatud poliitilise skandaaliga.
Lõpuks väsitas homopoleemika aga lihtsalt ära. Kurat võtaks, spordivõistluste idee on inimesi ühendada ja liita, mitte tülli ajada. Idanaabreid nagunii eriti ei huvita, mida Lääs neist arvab ja lääneriikide püüdlused homosid toetada summutatakse Venemaal sama tõhusalt, nagu putukaid hävitataks „Raid“ aerosooliga. See on surnud tsoon, vähemalt praeguseks. Mingem edasi.
2. Lužniki staadioni tühjad tribüünid
„Võimalik vaid Venemaal“: maailma üht suurimat spordisündmust jälgib staadionil regulaarselt vaid mõni tuhat inimest. Täismaja ei toonud kohale isegi maailmakuulus Usain Bolt, ehkki jamaikalasele au andes tuleb tõdeda, et väga palju puudu ei jäänud. Siiski, korraldajad sõnasid enne võistlust, et 80-85% piletitest on ammuilma müüdud. Kes need piletid ostsid ja kuhu nad siis kadusid? Sergei Bubka sõnu, et „kõiges on süüdi palavus ja päike“ ei taha ka nagu uskuda, pigem näen siin nigela turunduse tagajärgi.
Kahju, et kergejõustik moskvalasi eriti ei paelu, kuid neid ei saa ka süüdistada – kui öelda suvalisele jalakäijale sõnapaari „Vene kergejõustik“, siis meenubki inimestele toosama, Nõukogude ajal tegusid teinud ukrainlane Bubka. Võib-olla ka šarmikas Isinbajeva. Kõrgushüppaja Anna Tšitšerova on küll kaunis, kuid mitte meeldejääv, Venemaa käijad ei huvita aga suures mastaabis eriti kedagi. Selline on praegu Vene kergejõustiku seis – medaleid tuleb, kuid publikumagneteid pole.
3. Jälle see Kanter
Gerd Kanter on Tegija. Üheksa medalit tiitlivõistlustelt, maailmarekordilähedane isiklik rekord, alati valmis „kastanid tulest välja tooma“ – mida me küll teeksime ilma Gerdita? Kuid tõesti..mida me teeksime ilma 34-aastase kettahiiuta?
Moskva MM-i paremuselt teine koht eestlaste jaoks oli Risto Mätase 9. koht meeste odaviskes. Mätas tegi sealjuures „oma“ ära, rohkemat oleks olnud raske oodata. Kuid lisaks Kanterile ja Mätasele oli võistlustules veel mitu eestlast, kes esikümnesse erinevatel põhjustel ei pääsenud (ehkki Rasmus Mägi 16. koht on väga kõva saavutus; konkurentsi arvestades vaat et kõvemgi, kui Mätase tulemus). Kus on aga noored, vihased kergejõustiklased?
Kümnevõistlejale Maicel Uibole võib tingimustega andeks anda, see oli noore mehe esimene tiitlivõistlus ja Uibo oli juba väsinud pikast hooajast Ameerikas. Grit Šadeiko võistluse rikkus vigastus (ja pean selle ka välja ütlema, tujutus ja jonn pärast nurjunud kuulitõuget), Mari Klaup pole aga lihtsalt veel nii kõval tasemel.
Kuid koju ei jäänud ju ka eriti kedagi. Maris Mägi eemalejäämine oli ehk kõige valusam, kuid medalikandidaadiks teda pidada ei saanud. Märt Israel on aga juba kogenud mees ja suurlootuseks teda enam pidada ei saa, heal päeval on Israel võimeline võitlema esikuuiku koha eest. Kas me jääme tõesti niisiis ootama 14-aastase imelapse Hans-Christian Hausenbergi esiletulekut, seniks kuni Kanter proovib Rioni vastu pidada? Eesti kergejõustik pole ausalt öeldes tundunud päris pikka aega niivõrd õõnes. Kanteri-nimelise fassaadi taga peitub mingi kummaline tühjus.
Tean, et noorteklassis on vingeid sportlasi, kuid kuidas on lood näiteks noorte treeneritega? Ja mis veelgi tähtsam, treenerite ja sportlaste elatisega, stipendiumitega? See on mõttekohaks, mida tuleks analüüsida juba pikemalt mõnes teises rubriigis.
Siiski ei saa Moskva MM-i võtta ainult tumedates toonides. Möödunud pooleteise nädala jooksul leidus väga palju ka positiivseid ja emotsionaalselt võimsaid emotsioone, kuid nendest juba järgmises postituses.
