KOMMENTAAR: Mõista, mitte hukka mõista
Kolme päeva jooksul, mil eestlased Praha O2 areenil võistlesid, kostus kodumaalt taas virinat, et mis sportlased need sellised on, kelle puhul on juba enne starti teada, et eelvõistlusega etteaste piirdubki? Ja miks nad siis üldse EM-ile lähevad?
Olendeid, keda kergejõustikuringkondades tavatsetakse kutsuda tippsportlasteks, leidus eestlaste seast seekordsel EM-il üks. Marek Niit on oma meeletu ande ja tehtud treeningutega täisprofi staatuse välja võidelnud, seega peaks tema päevad koosnema peamiselt jooksmisest, söömisest, jooksmisest, magamisest ja jooksmisest. Samas ei varja meie kõigi aegade kiireim mees, et normaalseks äraelamiseks tuleks tal spordi kõrvalt ka tööl käia.
Kuigi Rain Kask meenutab oma tulemustega üha enam tippsportlast, liigitaks zooloog Aleksei Turovski ta ilmselt amatöörlaste seltsi esinumbriks. Matemaatika erialal Tartu Ülikooli lõpetanud ja nüüd Tallinnas täiskohaga analüütikuna töötava mehe kohta pole ju paha 8 meetri alla kaugust hüpata!
Amatöörlaste liiki kuuluvad tegelikult ka kõik meie ülejäänud EM-il osalejad. Tööl käivad Richard Pulst, Kristo Galeta ja Veiko Kriisk, ülikoolis omandab teadmisi Raimond Valler, tööd ja õppimist ühildavad treeningutega Maarja Kalev ja Grete Udras. Ja kui selliseid tublisid amatööre premeeritakse võimalusega minna oma lemmikala suurvõistlusele, siis kes oleks nii rumal, et sellest keelduks?
Sügis-talvisel ettevalmistusperioodil käisid amatöörlaste seltsist välislaagris vaid Valler ja Kriisk, ülejäänud ei leidnud selleks raha ja/või aega. Juba see näitab nii mõndagi.
Iseenesest ei põrunud peale Niidu meie omadest EM-il keegi - kõik tegid oma keskmise tulemuse enam-vähem ära. Lihtsalt tase polnud see, mis EM-il edasi viinuks.
Usun ja arvan, et nimetatud sportlased on tegelikult viimased, keda Eesti koondise tagasihoidlikes tulemustes süüdistada tuleks. Pigem tekib küsimus, miks pole paremaid, keda EM-ile saata?
Kõik algab ikkagi riigipoliitikast. Kui me vaatame Eesti nelja suurema erakonna viimaste valimiste valimisprogramme, käsitleti seal spordiga seonduvaid plaane väga napisõnaliselt ja pinnapealselt. Sellega anti spordirahvale selge signaal: riik ei plaani sporti hakata panustama ka järgmisel neliaastakul ning tippspordi või treeneritöö valib siin riigis vaid rumal. Nii pole ka ime, et läbi löövad vaid üksikud süsteemivälised sportlased, enamus lõpetavad tippu pürgimise aga juba teismelisena või teevad seda muude kohustuste kõrvalt.
