“Rada oli profiililt raske, aga minu hinnangul Eesti meistrivõistluste jaoks sobiv. Ühe kilomeetri pikkune ring oli muus osas sile, rajal üks järsk liivane tõus ja üks laugem laskumine. Kokku tuli ringi kohta tõusuosa vast 70-80 meetrit,” ütles Tarm Jooksuportaalile. Tema sõnul peaksid juuniorid ning täiskasvanud jooksjad, kes tõusust üles ei saanud, peeglisse vaatama ja rohkem treenima, ka mägisel maastikul.

Ei olnud ekstreemne rada

Alaliidu kestvusjooksu alarühma juhi Toomas Tarmi meelest ei olnud lõpuaegu vaadates tegemist ekstreemse rajaga. “Need on tavapärased krossijooksu ajad. Krossi ei joosta siledal ega asfaldil, seetõttu on ajad ka tavapäraselt veidi aeglasemad. Küll tingis nõudlik rada tavapärasest veidi suuremad vahed paremate ja nõrgemate vahel, aga see on loomulik,” tõdes Tarm. Ta lubas, et kindlasti toimuvad ka tulevikus üle-eestilised krossid erinevatel maastikel ja tingimustes. “Kui Nõmmel toimunud lühikese krossi Eesti meistrivõistlused olid seekord rajaprofiililt skaala ülemises otsas, siis järgmised tõotavad tulla kergemal rajal,” lisas Tarm.

Samuti luges Tarm ülepakutuks väite, et kõik osalejad ning ka osalemata jätnud olid rajaga rahulolematud. “Katkestajaid ei olnud tavapärasest rohkem. Protokolli silmitsedes oli palju loobujaid, aga julgen arvata, et lõviosa neist ei olnud kohalgi,” arvas Tarm. Ta nägi põhjust pigem registreerimissüsteemis, sest eelülesandmine klubide poolt tehakse, aga enne starti võetakse paljud maha. “Mina ei tea kedagi, kes viibisid kohal ja loobusid raja tõttu. Kui neid noorematest üks-kaks oli, siis on kahju,” nentis Tarm. Samas tunnistas ta, et noorte vähene osavõtt murdmaajooksu Eesti meistrivõistlustest on olnud viimastel aastatel probleemiks. “Pigem seisneb põhjus liiga varajases toimumises, mida tulevikus üritame korrigeerida,” lubas Tarm.

Nagu sein ees

Pühapäeval samal rajal jooksnud ja hõbemedali võitnud Evelin Talts nimetas trassi liiga raskeks. “Samas kõrval on ju ka tunduvalt normaalsema kaldega mägesid. Praegu valiti välja kõige raskem, täitsa sein kohe,” kurtis Talts.

Samal seisukoha juurde jäi piste tõttu võistluse pooleli jätnud Kelly Nevolihhin. “Rada oli tõesti ulme. Nagu kõva mehe jooks - vesi, muda, liiv, mida veel…” ütles noorsooklassis võistelnud Nevolihhin, kes ei ole enda sõnul varem ühtegi jooksu katkestanud.

“Ronis” pisarsilmil mäkke

Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi juhatuse liige ja treener Harry Lemberg ei pidanud Nõmmel valitud trassi “ronimise” ning laskumise tõttu kõige õnnestunumaks. “Kahju oli nendest noortest jooksjatest, kes püüdsid kuidagi selle rajaga hakkama saada ja nende tegevus ei sarnanenud kogu distantsi vältel jooksmisega. Päris valus oli kuulata ühte noort tüdrukut, kes loobus teistkordsest “ronimisest” ja pisarsilmi küsis, mis ma tegema pean, tahan katkestada,” rääkis Lemberg Jooksuportaalile.

Treeneri sõnul ei jäänud noorjooksjatele, kes osalesid esimest korda Eesti krossijooksu meistrivõistlustel, sellest üritusest just kõige parem mälestus. “Rada peab olema joostav,” rõhutas Lemberg, kes on näinud päris paljude tiitlivõistluste krossijooksude radasid. “Me kõik kasutame treeningutel mäkkejooksu, millel on väga oluline roll pikamaajooksja treeningus. Kuid see on jooks, mitte ronimine ja need on kaks erinevat asja. Seetõttu peaksid Eesti murdmaajooksu meistrivõistluste rajameistrid seda tulevikus arvestama,” leidis Eesti üks paremaid pikamaajooksu treenereid.

Lembergi arvates ei oleks pidanud Eesti murdmaajooksu meistrivõistlusi edasi nihutada alselt planeeritud 20. aprillilt 5. maile. “Selle asemel oleks võinud muuta kohta. Elva traditsioonilised murdmaajooksurajad olid selleks ajaks juba lumest puhtad. Seda nägin Elvas ise 17. aprillil. Kuupäeva muutus võttis mõnel jooksjal ära võimaluse võistelda Eesti meistritiitli eest lühikesel distantsil,” ütles Lemberg. Vaatamata olnule arvab Harry Lemberg, et pole hullu ja kõik õpivad. “Loodame, et tulevikus kulgevad asjad paremini ja need võistlused aitavad kaasa ka Eesti jooksukultuuri arengule,” uskus treener.