Kergejõustik Pariisis: mõtetes pilvedes, tegudes mudas
Teeme ühe lihtsa mõttemängu. Maname silme ette viis võimalikku pealkirja meie kergejõustiklastest:
- Ksenja Balta hüpates Kuldliigal 6.70, loobus järgnevatest katsetest;
- Mikk Pahapillil õnnestus talvel haigustest pääseda;
- Marek Niit sai ülikoolilt üllatusliku loa Pariisi vallutamiseks;
- Kaie Kand on õnnelik, et pääses aastaid tagasi kindlana tundunud achilleuse kõõluse operatsioonist;
- Andres Raja keskendub vaid EM-ile ning otsustas Kuldliiga finaalist loobuda
Kui eelnevad pealkirjad oleksid tõesti tänavu ilmunud, siis Pariisi sise-EMi tulemused oleks olnud minu nägemuses kardinaalselt teised:
Ksenja Balta kuldmedal 6.83. “Ksenja näitas jälle, et Torinoga sarnane hüpperada on täpselt tema jalale loodud ning juba kogenud sportlasena suutis anda endast parima.”
Reaalsus: Ei riskinud vigastuse süvenemise hirmus EMile minna ja kuld jäi võtmata.
Mikk Pahapill pronksmedal 6200 punkti. “Mikk suutis haigusi ja vigastusi vältida ning teha oma tasemele vastav võistlus. Üksikaladel sündis küll vaid üks tipptulemus, kuid Miku tase on nii võimas, et medaliks ei pea enam ennast ületama.”
Reaalsus: Haigus jättis nii raskele alale kui mitmevõistlus oma tõsise jälje ja medal jäi kaugele.
Marek Niit hõbemedal 46,35. “Ei olnud ideaalne jooks, kuid medal on medal ja Niit tõestas, et 2006. aasta juunioride maailmameistritiitel ei olnud üksik sähvastus, vaid selles mehes on palju enamat.”
Reaalsus: Ei saanud USAst võistlustele tulla ja see medal jäi võtmata.
Kaie Kand 5. koht 4595 punkti. “See, mis kaks aastat tagasi jäi pooleli, suutis Kaie siin edukalt lõpule viia ja tulemuseks suurepärane viies koht.“
Reaalsus: Operatsioonist ei olnud 2009. aastal aga pääsu, mis omakorda röövis poolteist aastat sportlaskarjäärist. Kunagise vormi kogumiseks läheb veel aega.
Andres Raja 6. koht 6150 punkti. “Andres suutis oma isiklikku rekordit veelkord parandada ja saab oma tiilivõistluste parima koha. Edu võtmeks oli hea võistluste algus, kus jooksis 60 meetrit 6,94, hüppas kaugust 7.39 ja tõukas kuuli 15.25.”
Reaalsus: Täielikult väljaravimata vigastus ei lasknud pärast esimest ala edasi võistelda ja tuli katkestada.
Nii nagu võime lugeda, on reaalsus karm ja halastamatu, kuid kergejõustikku vähegi jagav inimene, saab aru, et nendele viiele sportlasele mõttemängus pakutud tulemused ja kohad on neile vägagi jõukohased. Eesti kergejõustik mäletab lähiminevikust kahte sellist võistlust, kus peaegu kõik võistlustules olnud Eesti sportlased suutsid anda endast veel rohkem, kui minu poolt mõttemängus pakutud resultaadid. Pean silmas unustamatuid elamusi pakkunud juunioride MMi Pekingis 2006 ja sise-EMi Torinos 2009.
Aga, et sellised asjad sünniks, peab olema lihtlabast õnne ja tervist. Kõlab nagu sünnipäeva õnnitlus, kuid tegelikult nende kahe asja najal sünnivadki müstiliselt edukad võistlused nagu Peking ja Torino.
Kas aga sportlased, treenerid ja kergejõustikuliidu ametnikud, ei saaks kuidagi seda õnne ja tervist tekitada?
Õnnega on keerulisem, kuid vigastuste riske saab oluliselt vähendada ja seda tulekski teha. Kui tahad olla maailma tipus, peab sama suurt rõhku pöörama nii treeningutele kui ka taastumisele. Mis kasu on tugevatest treeningutest, kui võistlustele tihti vigastuse tõttu ei jõutagi. Treeningu juures on sama oluline taastumine, kui seda on treening ise. Üks Marek Niidu edu võtmeid on taastumise võimalused USA ülikoolis. Massaaz, erinevad külma-kuuma vannid, ujumine, venitused, õige riietus, õige toitumine ja piisavad puhkeajad. Kõik see on vajalik, et sportlane püsib terve, sest vaid terve sportlane suudab näidata võimetekohast tulemust.
Sportlased ja treenerid peavad veel rohkem vaeva nägema, et võistlustulemusi ei mõjutaks nii palju vigastused ja haigused. Muidu võib varsti juhtuda olukord, et kergejõustikuvõistlustest peab kokkuvõtteid tegema mõni arst, sest tulemuste asemel tuleb rääkida vaid vigastustest ja haigustest.
Torino 2009 sära hakkab juba vaikselt kustuma, kergejõustik vajab hädasti uusi medaleid ka reaalsuses.
