Katkend Raul Rebase uuest raamatust ehk dopingukokkulepe Gerd Kanteriga: meilt küsiti, miks tahame võistelda üks käsi selja taha seotud...?

 (54)
Gerd Kanter ja Raul Rebane
Gerd Kanter ja Raul RebaneDelfi

Raul Rebase sulest on ilmunud raamat "Võimalik!", mis on lugu sellest, kuidas tavalisest külapoisist Gerd Kanterist kasvas ja kasvatati kettaheite olümpiavõitja. Delfi avaldab alljärgnevalt ühe katkendi sellest raamatust.

Dopingukokkulepe

Minu isa ütles kunagi: „Olen aru saanud, et kui hakkan naabrile külla minema ja lähen kohe alguses vales suunas, siis ei jõua ma ilmaski kohale, kas või jookse!” Pean sellest lausest lugu, sest peamised asjad tuleb lükata kohe alguses liikuma õiges suunas. Pidime leppima kokku suhtumise dopingusse.

Dopingu vari katab paljude spordipõlvkondade olemisi ja tegemisi. Kuigi meil pole sellega kunagi mingit otsest pistmist olnud, imbub see teema igale poole nagu hommikune udu. Kui spordist räägitakse, siis on doping alati kohal.

Esimest korda kuulsin mingitest imerohtudest Tallinna Spordiinternaatkoolis, kus kõneldi Ungari ainest nimega nerobool. Mis see on ja mida teeb, ei saanudki teada, aga kuulsin... Kõik kuulsid. Kusagil midagi ei kirjutatud, aga „kõik teadsid”.

Aastakümneid oli spordielu nagu vene muinasjutt, kus loll Ivan püüab kuldkala, kes hakkab imetegusid tegema. Lootus imele, mis teeb olümpiavõitjaks, muutus igapäevaseks teemaks ja oli üldteada, et „kõik teevad midagi”. Ilma selleta olümpiavõitjaks ei saa. Raske oli vastu vaielda, sest mõõdetavate alade tulemused kasvasid hirmsa kiirusega ja maailmarekordeid sündis lausa ridamisi. Kuulitõukes jõuti 23 meetrini, oda visati üle 100 meetri, vasaraheites ei olnud 80 meetrit enam mingi eriline saavutus…

Mismoodi need ained täpselt mõjuvad, teadsid vähesed asjatundjad. Ajakirjanikud nende hulka ei kuulunud ja ega keegi uurinudki, sest NSV Liidus oleks see olnud elu viimane uurimine ja karjääri lõpp. Sportlased ja ajakirjanikud istusid sama oksa peal, võidu hind oli kõrge ja kellelgi polnud huvi oma oksa saagida.

Omavahelistes vestlustes me muidugi arutasime. Kui ikka naised viskavad oda 80 meetrit ja sina loed ennast 55 meetri peal andekaks, siis vajuvad käed lootusetult longu.

Erilise kiirusega arenes naiste kergejõustik. Maailmarekordid jõudsid 1988. aasta Seouli olümpiamängudeks uskumatute kõrgusteni, millest enamik on siiani ületamata. Mulle need pidevad ja võimsad rekordiparandused mingist hetkest enam põnevad ei tundunud… Tehku, ja mis siis? Eesti naised olid maailma tipust juba lootusetult maha jäänud. Hilisemates vestlustes on nii mõnigi NSV Liidu koondise lähedale jõudnud talent tunnistanud, et ei pääsenud koondisse, kuna keeldus pille võtmast.

Mäletan hästi, milline ehmatus oli Ben Johnsoni vahelejäämine Seouli mängudel. Vaatasin seda jooksu staadionil. Nägin teda ka enne pressikonverentsi, silmavalged kollased.
Seoulis oli mitu jämeda häälega rääkivat naissprinterit, kes arendasid hirmsat kiirust. See hääl oli mulle tuttav Moskva mängude ajast, kui pääsesin koos kesktelevisiooni inimestega mõni päev enne mänge kindlalt valvatud Podolski treeninglaagrisse. „Ljudotška, teeme veel paar starti!” põristas üks meeshäälne peenikese kondiga naisinimene teisele. Selge, testosteroon, rääkisime tähtsa näoga. See oli kogu teadmine.

Teised alad ei olnud paremad. Suusavõistlustele ilmusid astmahaiged ja ilastavad olümpiavõitjad, tõstmistulemustest ei maksa rääkidagi, 5–10 maailmarekordit inimese peale aastas polnud mingi ime, professionaalne jalgrattasport roiskus täielikult.

Kui ma annaksin naabrinaisele iga päev 0,01 grammi arseeni, pandaks mind vangi. Kui ma aga annan 15-aastasele tüdrukule iga päev 5 tabletti mingit tundmatut ainet, siis kutsutakse mind treeneriks. Absurd!

Brjanski-Moskva rongi kupee ülemisel naril kuuldu on mul tänaseni vihane argument suvalise valemängu vastu spordis. Oksemaik suus on ikka veel meeles.

Võitlus dopingu vastu

Dopinguvastane võitlus algas õigupoolest siis, kui Seoulis võeti vahele Ben Johnson. Siis tundus, et spordil tekib uus võimalus. Ent üsna pea rivistusid keemikud ümber ja leidsid jälle midagi uut, millest teadsid vaid vähesed spetsialistid.

Teadis ka mõni ajakirjanik. Üks mu sõber Inglismaalt ennustas 1993. aastal Stuttgardi maailmameistrivõistluste ajal hämmastava täpsusega ette järgnevaid protsesse.
Tema sõnul oli huvitatud pooli liiga vähe. Vahele peaks jääma keegi USA superstaaridest, alles siis hakkavad ameeriklased liigutama. Kui nemad enam nii palju medaleid ei saa, siis hakkavad nad uurima, kuidas teised saavad.

Loe veel

See oli prohvetlik ennustus. Ameerika supersprinteri Marion Jonesi ja veel mõne teise vahelejäämine tõi kaasa ulatusliku protsessi, mis kestab siiani. Eriti tugevalt kiiguvad dopingulugude puhul rahvuslikud meeleolud. Soomlased said šoki 2001. aasta Lahti suusatamise MMi järel, kui selgus, et nende super­edu oli tihti keemiline. Maailm põdes läbi imerattur Lance Armstrongi pattusid. Eesti oli suurtest lugudest puutumata, kuid alates 2011. aastast puhkes ka siin üks skandaal teise järel.

Juriidilistest aspektidest hoolimata on kahju juba sündinud. Suur osa Eesti spordiavalikkusest ja, mis veelgi hullem, arvamusliidritest, on veendunud, et puhast sporti pole olemas.

Püüdsin analüüsida, milliseid hädasid toob kaasa dopingu tarvitamine, ja loetelu sai päris mõjuv.
1. Kannatada saab ideoloogia. Doping muudab mängu mõttetuks, sest keegi saab eelise ja niisugusel juhul pole spordil enam mõtet.
2. Kannatada saab moraal. Doping muudab inimese moraali, sest võitu ei saavutata ausalt.
3. Kannatada saab rahvas. Vahelejäämisel kaovad kangelased, nende kadumine on rahvale väga valus.
4. Kannatada saavad inimesed. Paljud dopingutarvitajad lihtsalt surevad varem või jäävad raskelt haigeks.

Löögid ideoloogia, kangelaste ja moraali pihta on surmahoobid. „Raha läinud, vähe läinud, tervis läinud, palju läinud, au läinud, kõik läinud!” ütleb vanasõna. See on õige. Dopinguvastane võitlus on võitlus spordi au eest ehk võitlus kõige eest. Ükski võit ei ole väärt au kaotamist.
Paljude silmis on see idealistlik loba, kuid mul on õigus kaitsta seisukohta, et doping pole aine, vaid mõtteviis. Punkt.

Järeldus oli raudkindel: meie seda teed ei lähe. Tegin otsuse Gerdile kohe alguses teatavaks ja sellest sündis suuline kokkulepe. Esimene kirjalik variant 16. detsembrist 2000 oli toredat kantseliiti täis, aga võttis asja olemuse siiski kokku.

Hiljem tekkis ka mõistlikuma tekstiga leping, aga sisu on sama. Ei usu, et see otsus oli üheselt mõistetav. Aasta 2000 ei olnud aasta 2014. Siis ei valitsenud dopingu suhtes absoluutne eitus. Tean inimesi, kes olid meie strateegiast kuuldes veendunud, et tahame minna võitlema, üks käsi selja taha seotud.

Aga siin olen ma paindumatu – aus mäng kui spordi tähtsaim ja õilsaim põhimõte meie poolt muutmisele ei kuulu.

Aumeeste kokkulepe Rebase ja Kanteri vahel Erakogu
Zalgiris