INTERVJUU | Robert Harting avaldas delikaatse detaili, mis ta suurepärasele karjäärile saatuslikuks sai

 (9)
INTERVJUU | Robert Harting avaldas delikaatse detaili, mis ta suurepärasele karjäärile saatuslikuks sai
Robert Harting oma emotsionaalsel lahkumisvõistlusel Berliinis.Imago / Scanpix

Kõik spordisõbrad teavad, et Saksamaa kettaheitja Robert Harting vigastas kolm aastat tagasi raskelt põlvesidemeid ega jõudnudki endisele tasemele tagasi. Delfile antud intervjuus selgitab aastatel 2009-2014 ala valitsenud olümpiavõitja, milline viga ravimisel tehti ja kui suur õppetund see kõigi jaoks oli.

Robert Harting tuli Tallinnasse Gerd Kanteri tänasele lahkumisvõistlusele aukülalisena. Oma karjääri lõpetas ta septembri alguses Berliinis toimunud lahkumisvõistlusel ja ketast enam 33-aastane mees kätte võtta ei taha, vaid on seadnud endale uusi eesmärke.

Robert Harting, mis sulle sellest Gerd Kanteri Legacy kahetunnisest konverentsist kõige eredamalt meelde jäi?

Palju asju ma teadsin juba varem. Nägin muljet avaldavat statistikat ja järjepidevust. Mis oli minu jaoks väga üllatav, jälle. Eriti see, et ta heitis kuus aastat järjest üle 70 meetri. Sest 70 meetrit on ikka üsna kõrge latt. Mina seda ei saavutanud, tõsi, ma ka ei keskendunud sellele (Hartingu rekord on 70.66, peab silmas, et ei suutnud heita üle 70 meetri mitmel hooajal - M. R.). On väga oluline erinevus, kas sa keskendud sellele või mitte. Statistikaga on alati see nali, et kõik sõltub sellest, mida sa tahad esile tõsta. Aga jah, need numbrid olid taaskord väga muljet avaldavad. Peale Virgilijus Alekna polegi vist Gerdi kõrval ainsatki kettaheitjat, kes oleks teinud nii palju kõrgetasemelisi hooaegu.

Seotud lood:

Lisaks numbritele kindlasti Gerdi eelmise treeneri Vesteinn Hafsteinssoni jutt, kuidas nad organiseerisid spordikirge, treenimist ja elamist. See oli muljet avaldav, sest mina tegin seda alati teistmoodi. Tore on näha, et medaliteni võib jõuda ka teisiti.

Kas väline mulje on tõene, et oled nii mõneski mõttes Kanteri vastand? Et sa ei võtnud kõike nii tõsiselt?

Ei-ei, see pole vastandlik. See on lihtsalt teistsugune stiil, ma ei vastandu temale. Sportlasena tegin ju kõike seda sama: minugi elu koosnes 24 tundi päevas spordist, mul polnud sõpru ega pereelu loogilisi tsükleid. Ehk nii mõneski mõttes sarnane, lihtsalt tegin seda teistmoodi.

Kas su enda lahkumisvõistluse kohta võib öelda, et see oli peaaegu täiuslik? Heitsid viimases voorus 64.95 ja jäid alla vaid vennale Christophile.

Minu jaoks see oligi täiuslik. Nagu ka Gerd täna oma lõpetamise kohta ütles, et ta pole enam treeningul õnnelik.

Sa tunned sama?

Jaa. See on peamisi asju. Ükskõik mis sa teed – inseneritööd näiteks –, kui sa ei tunne enam selle vastu sellist kirge, siis pole võimalik olla hea. Minuga oli see veidi teistmoodi kui Gerdil. Mul oli ränk õnnetus aastal 2015. Arstid võtsid põlve parandamiseks kõõluse mu jala teisest kohast ja siirdasid kannatada saanud kohta. Nad võtsid selle ühest kohast, mis on kettaheitjale väga-väga oluline, aga keegi ei teadnud seda enne. Seega kõik õppisid sellest palju. Ja mingis mõttes tundsin ma siis, et see pole minu jaoks enam sama. Sa pead olema enda vastu aus. Kui seda tunnet enam pole, siis lõpeta ära. Seetõttu saan ma aru, mida ta ütles.

Aga jah, 64.95 viimases voorus... Tundsin, et olen taas lähedal oma vanale minale. See andis mulle tagasi palju enesekindlust, mis viimase pooleteise aasta jooksul kahanes. Lihtsalt minna võistlusele ja loota juhusele – see pole profisport.

Said oma lahkumisetenduse järel NBA kossuässalt LeBron Jamesilt kingiks tema mängusärgi. Mis lugu selle taga peitub?

Asi on Nike’is ja Berliinis ja selle linna spordikultuuris. LeBron üritab pushida tänavakorvpalli ja tahab seda teha ka Saksamaal. Muidugi oli see minu jaoks väga ilus moment. Kuid sel päeval käis kõik nii kiirustades, ei olnud aega isegi nautida. Lühikesse aega oli surutud väga palju tundeid, see kõik möödus kuidagi liiga kiiresti.

Oled endiselt noor mees – 33aastne. Milliseid uusi väljakutseid endale püstitad?

Olen alati tahtnud spordiga lõpparve teha, kui olen veel vaimselt ja füüsiliselt vormis. Mulle meeldivad väljakutsed, ka intellektuaalsed. Olen juba aastaid end harinud (aasta tagasi asus Harting omandama magistrikraadi Berliini kunstiülikoolis – M. R.). Kõik kursusekaaslased on 24-26-aastased, nad on noored, pean nendega sammu pidama. Aga kui lõpetad spordi 38-39-aastaselt, siis sa ei alusta enam midagi uut. Ma ei tahtnud seda võimalust minetada.

Loe veel

Võrdleme sinu ja Gerdi medalisaaki. Gerdil on kokku 11 tiitlivõistluste medalit, kuid kuldseid vaid kaks. Sinul on medaleid vähem, aga need on säravamad: kuus kulda, kaks hõbedat.

Jah, tema tegi medalite arvu osas rekordi, mina järjest saadud kuldade osas. Küsimus on, mida sa tahad. Pole nii, et üks on parem ja teine halvem. Need on lihtsalt erinevad saavutused. Eesti on riik, mis on väga uhke sportlaste üle, kes võidavad medali. Ka sakslased on uhked medalimeeste üle, aga nemad on eelkõige uhked nende üle, kes toovad kulla. See on täiesti teistsugune vaade. Seega mulle tundub see üsna sama. See tase, mis me oma riigile tagasi andsime, oli üpris sama.

Kanteri konverentsil räägiti palju ka puhta spordi võimalikkusest. Mis sa arvad, kas sport on puhtam võrreldes selle ajaga, kui sa alustasid?

Muidugi. Meil on olnud minu karjääri jooksul kaks dopingujuhtumit Ungaris – Fazekas ja Kövago – ja üks Lõuna-Aafrikas Vabariigis. Loodetavasti see seminar täna ja ka minu saavutused IAAF-is panevad selle osas mõtlema: pole vaja dopinguaineid kehasse panna, see pole hädavajalik. Aga petmine, ükskõik mis vallas, ei lõppe, sest me oleme inimesed. Ja alati on on olemas inimesi, kes sind petavad, pole vahet, kas spordis, panganduses või kuskil mujal. Aga võime uhked olla, et üks valdkond – sport – üritab olla petmisest puhas.