"Erki oli tõesti väga korralik ja julmalt viisakas. Koivula hoolitses Erki asjade eest, kuid ei kasutanud Erkit mingil moel ära. Ta tahtis lihtsalt aidata," rõhutab Tampere Pyrintö tegevdirektor Jarmo Hakanen.
Nool teenis Soomes ka oma elu esimese auhinnaraha - sadu markasid. Kui spordiringkondades vaadati eestlasele alt üles, siis Tampere poodides see nii ei olnud.
"Toona peeti eestlasi varasteks. Kaupluste valvurid süüdistasid Erkit paar korda," tunnistab Koivula.
Kui Eesti 1991. aastal taasiseseisvus, mõtles Nool juba olümpiale. "Pärast seda rääkis Erki kogu aeg, et soovib Eesti koondisega võistelda Barcelona olümpial ja lennata Eesti lennufirma lennukiga Hispaaniasse," meenutas Koivula.
Nool pääseski Barcelona olümpiale võistlema, kuid katkestas kümnevõistluse.
Hiljem jätkas ta külaskäike Soome. "Erki oli alati spordile väga keskendunud. Teised poisid, kes temaga Tamperet külastasid, käisid aeg-ajalt meelelahutusasutustes," märgib Koivula. Hilisema olümpiavõitjaga heaks sõbraks saanud soomlane käis hiljem Noolel Eestis korduvalt külas.
Nool tunnistab, et on Koivulale abi eest väga tänulik: "Mul on Karist ja Soomest tõeliselt soojad mälestused. Olen Karile väga tänulik."
Mis pani aga Tampere ehitajat aitama endast 22 aastat nooremat Eesti sportlast? "Selles pole midagi imelikku, miks ma poleks pidanud aitama? Meil oli kodus ruumi ning liha, kartul, leib ja jogurt ei maksnud eriti palju," vastab Koivula.