Nool kohtus Tamperest pärit ehitaja Kari Koivulaga 1988. aastal Sotšis treenides.

"Eestlased olid meist, soomlastest, väga huvitatud. Nad rääkisid soome keelt ja luiskasid meile oma kohutavalt kõvade kergejõustiku tulemuste kohta," sõnas Koivula, kes peatus toona 18-aastase Noolega samas hotellis.

Musta mere ääres puhanud Koivula meenutas, et oli ostnud turult kaks kilpkonna. "Näljane Erki tuli meie tuppa ja küsis luba ning sõi siis ära kõik kilpkonnadele mõeldud salati ja suure juustutüki."

Kui soomlaste ja eestlaste teed lahku läksid, vahetati telefoninumbreid ja aadresse.

1989. aastal lubati Nool esmakordselt treening- ja võistlusreisile Soome. "Kui Georg Ots sadamast lahkus, oli vinge tunne. Olime venelastest vabad. Soomes oli tunne, nagu oleks taevas lähemal. See on minu karjääri üks emotsionaalsemaid hetki," meenutab Nool enam kui 30 aasta taguseid sündmusi.

Noole sõnul nad laevareisi ajal päris omapäi siiski ei olnud. "Meid jälgis üks vanem mees. Ilmselt oli ta KGB-st," sõnas ta.

Soomes võttis Nool Koivulaga ühendust ja läks talle Tamperesse külla. Kui järgmisel päeval oli ajalehes Aamulehti artikkel Noole võistlusest, oli Koivula väga üllatunud.

Kaubamaja külastades jäid Noolele silma ilusad Reeboki jooksujalatsid, kuid taskus oli tal vaid peotäis rublasid. Koivula heitis pilgu eestlase jalatsitele ja palus seejärel müüjal Reebokid kotti pakkida. Nool oli rõõmust nutnud, kuna ta ei pidanud enam kõndima räbaldunud kingades.

1990ndatel aastatel naasis Nool mitmel talvel Tamperesse, sest Eestis polnud sisehooajal treenimisvõimalusi. "Toona ei osanud ette kujutada, et reisida võiks kajutis. See oli eestlaste jaoks luksus," märgib Nool. Nad magasid koridorides ja järgmisel päeval võistlesid või treenisid Soomes.

Noole teiseks koduks saigi Koivula pere 99-ruutmeetrine korter. "Ma sain hommikul jogurtit. See oli maiuspala. Sellist meil Eestis polnud," meenutab Nool.

Koivula viis hommikuti Noole ja tema pikaaegse treeningpartneri, endise 400 meetri jooksja Aivar Ojastu Tampere lähistel asuvasse Pirkkahalli. Poisid tulid sealt tagasi bussiga.

"Erki oli tõesti väga korralik ja julmalt viisakas. Koivula hoolitses Erki asjade eest, kuid ei kasutanud Erkit mingil moel ära. Ta tahtis lihtsalt aidata," rõhutab Tampere Pyrintö tegevdirektor Jarmo Hakanen.

Nool teenis Soomes ka oma elu esimese auhinnaraha - sadu markasid. Kui spordiringkondades vaadati eestlasele alt üles, siis Tampere poodides see nii ei olnud.

"Toona peeti eestlasi varasteks. Kaupluste valvurid süüdistasid Erkit paar korda," tunnistab Koivula.

Kui Eesti 1991. aastal taasiseseisvus, mõtles Nool juba olümpiale. "Pärast seda rääkis Erki kogu aeg, et soovib Eesti koondisega võistelda Barcelona olümpial ja lennata Eesti lennufirma lennukiga Hispaaniasse," meenutas Koivula.

Nool pääseski Barcelona olümpiale võistlema, kuid katkestas kümnevõistluse.

Hiljem jätkas ta külaskäike Soome. "Erki oli alati spordile väga keskendunud. Teised poisid, kes temaga Tamperet külastasid, käisid aeg-ajalt meelelahutusasutustes," märgib Koivula. Hilisema olümpiavõitjaga heaks sõbraks saanud soomlane käis hiljem Noolel Eestis korduvalt külas.

Nool tunnistab, et on Koivulale abi eest väga tänulik: "Mul on Karist ja Soomest tõeliselt soojad mälestused. Olen Karile väga tänulik."

Mis pani aga Tampere ehitajat aitama endast 22 aastat nooremat Eesti sportlast? "Selles pole midagi imelikku, miks ma poleks pidanud aitama? Meil oli kodus ruumi ning liha, kartul, leib ja jogurt ei maksnud eriti palju," vastab Koivula.