President tunnistas, et talle meeldib väga sportida, aga mitte võistelda. Tõeliselt pingutanud on ta võistlustel vaid kahel korral, kui leidis erilise motivatsiooni.

„Mulle tegelikult on elu aeg meeldinud sporti teha, aga pean ütlema, et ma õudselt vihkan võistlemist. Kui ma väiksena tennist mängisin, siis ma võitsin üksnes selle pärast, et kaotamine oli nii õudne. Hiljem ei ole mulle meeldinud sellised üks ühe vastu spordialad üleüldse, joostes ja suusatades on sul rohkem kell ja sina ise ning see pole kuidagi nii terav teema,” arutles Kaljulaid, kes on siiani väga sportlik ja näitab jooksu- ja suusavõistlustel väga head minekut.

„Aga kaks korda elus olen ihust ja hingest võidu peale teinud. Üks kord oli siis, kui olin nelja-aastasena lasteaias. Meil oli suusatamise võistlused ja suusad anti muidugi lasteaiast. Ma ei viitsinud trügida suusakuuri juures, et saaks head suusad. Nii jäid mulle kaks suuska, mis oli eri paarist, üks sinine ja teine punane,” kirjeldas Kaljulaid. „Ma olin jube solvunud ja võitsin selle võistluse lihtsalt selle pärast, et mul olid kõige-kõige halvemad suusad. Puhtalt solvumise tõttu otsustasin, et pean selle võistluse võitma ja kuna teistel ei olnud ühtegi motivaatorit, siis võitsin päris pika puuga.”

„Teine juhtum oli aastast 1980. Tol ajal mängisin tennist ja olin Samblapõllu spordilaagris Tallinna Mererajooni spordikooliga. Üldiselt toimus alati laagri lõpus tropsijooks – nii kolmekilomeetrine kross, õige natuke lühem. Ma ei olnud kunagi pidanud vajalikuks sellel jooksul auhinnalistele kohtadele joosta. Aga tol ajal ei olnud auhinnaks tropsid, kuna tegemist oli olümpia-aastaga oli auhind oluliselt peenem: võitja sai kolm banaani, teise koha omanik sai kaks banaani ja kolmandas koht ühe banaani. Ma ei olnud kunagi banaani saanud ja ma võin öelda, et need olid tõesti ilusad kollased küpsed banaanid. Ja siis ma tulin oma vanuseklassis teiseks, kuna oli olemas jälle oluline stiimul, mis mul tavaliselt puudub, et sinna poodiumile pingutada. Siis ma sain kaks banaani, aga need ei maitsenud mulle üldse, õnneks mu väike vend sõi need siiski ära.”

Iseenda kogemuse põhjal tegi president kokkuvõtliku tõdemuse: „See on vist täitsa võimalik, et sulle meeldib väga teha sporti, aga sa tegelikult võistlemise momenti ei armasta.”