Kuna preemiat makstakse iga ala kuuele paremale sportlasele, on igati reaalne võimalus rahalist seisu parandada ka Eesti sportlastel. Nii kaugushüppeja Ksenija Balta kui ka mitmevõistleja Maicel Uibo on võimelised jõudma esikuuikusse.

Võitja teenib 40 000, teine 20 000, kolmas 10 000, neljas 8000, viies 6000 ja kuues 4000. Seega Kaido Kaaberma kuldlause („Neljas koht on jama”) ei peaks näiteks Uibo puhul kuidagi paika. Kui su alaliidust ja EOK-st laekuv stipendium on kokku 400 eurot kuus (pluss 2000 eurot treeningtoetust kaheksa kuu peale), siis oleks 8000 dollari võitmine ikka väga suur asi. Tunamullu Rio de Janeiro olümpial kuuendaks tulnud Balta seis on praegu parem, ta on nö B-kategooria palgal (palgafond 1600 eurot, ettevalmistustoetus 1400 kuus).

Kas EOK võtab sise-MM-i võistlusi arvesse ka sportlaste palkade arvestamisel, on tänase seisuga ebamäärane ja kahtlane. Mullu lootis Uibo Belgradi sise-EM-il oma rahaseisu parandada, kuid toona tuli välja, et EOK sisevõistlusi sportlaste kategooriate määramisel ei arvesta. Kergejõustikurahva meelest on see ebaõiglane, sest nii mõnelgi muul alal peetakse ühel hooajal nii EM kui ka MM. Miks ei peaks Balta või Uibo võimalik esikuuikukoht – rääkimata medalist – neile toetust tooma? Küll aga läheks EOK arvestusse igasuguse hinnaalanduseta kirja näiteks laskesuusatajate medal EM-il, kuhu teatavasti paremad sportlased kunagi ei tule. See on ametnikele kõva mõttekoht.