Erki Nool krooniti 28. septembril 2000 Sydneys olümpiavõitjaks, ilmselt on see Eesti läbi aegade kõige dramaatilisem, emotsionaalsem ja olulisem kuldmedal.
Ikkagi kümnevõistlus, meie armastatuim spordiala. 20 aastat hiljem toonast triumfi meenutades tutvustab 50-aastane Erki Nool selle telgitaguseid. Avameelselt ja detailselt räägib ta naeratavate nägude taga toimuvast psühholoogilisest heitlusest ja sellest, milliste väikeste nippidega üritavad kümnevõistlejad üksteist rivist välja lüüa. Just seda proovis ka tšehh Tomáš Dvořák enne Noole otsustavat kolmandat kettaheitekatset. „Kes seda valdab ja haldab, ongi natuke parem kui see teine,” selgitas Nool.
Mõistagi lahkame muu hulgas pikemalt just üliemotsionaalset kettaheidet ja selle kohta tunnistab Nool midagi üles – jah, ühel olümpial astus ta ilmselt kolmanda katse üle, aga mitte Sydneys.
Millist otsust kahetseb ta karjääris kõige rohkem? Mis jabural põhjusel katkes edukas koostöö olümpiavõitu sepistada aidanud Daley Thompsoni ja Greg Richardsiga? Milline suur eesmärk kannustab Noolt nüüd, 50-aastaselt? Keda poliitikutest Nool kiidab ja mis poliitteemal läheb väga emotsionaalseks?
