Eesti kergejõustikuliidu endisele peatreenerile Aivo Normakule jättis intervjuu väga tõetruu mulje.

"Avameelne ja aus lugu, mis rääkis, kuidas üks inimene on endale seadnud mingid eesmärgid ja standardid ja tahab omas valdkonnas saavutada midagi väga suurt... Olla parim. Kui vahepeal nii hästi ei lähe, siis ta elab seda väga valusalt üle," kommenteeris Aivo Normak Delfile.

"Mulle tundub, et elus on paljudes valdkondades tegelikult samamoodi. Üks asi on sport, mis on avalikkuse suure tähelepanu all, aga arvan, et ka tavainimesed seavad sarnaseid kõrgeid eesmärke ja kui need ei täitu, elavad seda raskelt üle."

Küsimusele, kas omal ajal oleks saanud midagi Andrus Värniku aitamiseks rohkem ära teha, vastas Normak: "Ma arvan, et selliste probleemide korral ei saa kedagi väga aidata. Kui keegi tahab olla absoluutselt parim, siis teda tagasi hoida ei ole võimalik! Pigem on küsimus üleminekuajas, kui lähenemas on karjääri lõpetamine. Spordis ei ole võimalik alatiseks tippu jääda. Tagasiminek tulemustes saabub seoses vanusega varem või hiljem. Andruse loomus aga ei aktsepteeri seda. Sekelduste ja raskuste ennetamiseks oleks pidanud just neil hetkedel olema tema ümber inimesed, kes teda oleksid rohkem juhendanud ja suunanud."

"Eks neid nõuandjaid tegelikult oli ja on siiani, kuid hingelt tippsportlasel ja oma olemuselt maksimalistil ei ole lihtne oma loomust alla suruda... st kuulda nõuandeid, mis juhendavad olema keskpärane," lisas aastatel 2005-11 kergejõustikuliidu peatreenerina töötanud Normak. "Aga nagu Andrus ise ka saates mõista andis, et tal tuleb ise mees olla ja probleemidest üle olla. Sport on üldse selline gladiaatorite võitlus, kus abi palumine ei ole väga tavapärane."