ARVAMUS: Madis Kallas: Põdur Kanter ja alasti Balta?
Kui ma oleksin kergejõustikukauge ajakirjanik ja vaataksin kergejõustikku vaid kolm korda aastas, siis ma tõenäoliselt valiksin variandi A. Kui ma oleksin edukas harrastussportlane, siis ma valiksin varindi B. Kuid siinkirjutaja ei ole kergejõustiku kauge ajakirjanik ega tipptasemel harrastusportlane ning valik langeb sootuks variant C peale.
Pooldan aluseks võtta sellist kriteeriumit, nagu Euroopa edetabeli TOP 20 tulemus. Miks mitte maailma TOP 30 või maailma TOP 50 tulemus? Esiteks soovin aluseks võtta eurooplased, kuna alates sellest aastast toimuvad Euroopa meistrivõistlused üle kahe aasta ja võrdleme ennast nendega, kellega seal võistleme. Näiteks võrrelda eesti kiirjooksu maailma sprindiga, sellel puudub mõte.
Kuid sootuks teine seis on Euroopaga ning seda ka kiirjooksudes. Euroopa TOP 20 tähendab korralikke tulemusi, mis lubab juba kasutada sõnadepaari tippsportlane, näiteks meeste lühemates jooksudes on need võrdsed suuremas osas Eesti rekorditega. Samas meeste heidetes ja hüpetes ei ole vaja uuendada vabariigi rekordeid ega isegi nende lähedale teha, et pääseda Euroopas TOP 20 hulka. Näiteks meeste kettaheites on 20nes tulemus sellel aastal 63.87, kõrgushüppes 2.27, teivashüppes 5.60, vasaraheites 76.66. Tundub lihtne, määramaks, mis seisus on kergejõustik Eestis.
Alati see reegel ei kehti, seda parem, sest erand pidi kinnitama reeglit. Tuleb siis tänada meie jooksupiigat Maris Mägi, kes oma ilusa esinemisega Barcelonas aitab seda reeglit kinnitada. Maris nimelt ei mahu Euroopa edetabelis isegi 30 kiirema naise hulka, kuid Euroopa meistrivõistluste 11. koht lubab teda siiski tippsportlaseks lugeda.
Aga mida see euroopa edetabel siis meie kergejõustiku kohta jutustab. Ainult Eestit on igav võrrelda, võtame aluseks siis riigid, kellega meil meeldib ennast ikka ja jälle võrrelda. Need on meie kallid naabrid Läti, Soome, Rootsi ja lisaks vaatame veel Leedu, Taani, Norra kergejõustiku seisu. Suurt idanaabrit ei olnud mõtet võrdlusesse kaasata, kuna mastaabid on lihtsalt niivõrd võrreldamatud.
Aastal 2010 mahtus eelpool mainitud riikidest Euroopa 20ne parema hulka erinevatel aladel (mehi) 11 soomlast, 8 eestlast, 7 rootslast, 6 lätlast, 3 norralast, 3 leedulast ja 1 taanlane. Selle järgi pole Eesti seis üldse paha. Ja kui siin veel arvestada, et näiteks soomlastel on nendest üheteistkümnest mehest koguni seitse odaviskajad. Sama võib öelda ka lätlaste kohta, kellel pooled on odamehed. Eestil on seis roosilisem ja TOP 20 hulgas on esindatud nii jooksjad, heitjad, hüppajad, kui ka mitmevõistlejad. Et asi oleks täpsem ja mitte niivõrd maskuliine, siis toon siia võrdluseks ära ka naised 2010. aastal. Kahekümne hulka mahtusid 9 norralannat, 7 rootslannat, 5 lätlannat, 5 leedulannat, 3 eestlannat, 1 soomlanna ja taanlannasid mitte ühtegi. Ka naiste hulgas ei ole seis üldsegi lootusetult põdur.
Väidate endiselt, et vaid medal on tähtis. Vaatame siis selliselt, kui Ksenija Balta Dohas, Mikk Pahapill ja Gerd Kanter Barcelonas oleksid olnud ühe pügala võrra edukamad, olnuks Eestil kolm medalit, mida hetkel imetleda. See oleks ju enesepetmine, ega need puuduolevad sentimeetrid ja sekundid reaalselt kergejõustiku taset tõstnuks. Hüpanuks Balta talvel maailmameistrivõistlustel 2 sentimeetrit kaugemale, oleks ta veel ühe sisemedali omanik, kuid kergejõustiku taset, see see kaks sentimeetrit, paremaks poleks teinud. Tahate endiselt medalit aluseks, võtke siis Norra. Kas suur kergejõustiku maa? Norra mehed on saanud alates 2004. aastast tiitlivõistlustelt seitse medalit ja need kõik on kuldsed ning hõbedased. Tõeline kergejõustiku riik, mõtleksid paljud, kui ei süvene tausta. Aga pidagem hoogu, nende medalite taga on kõigest üks mees - Andreas Thorkildsen. Peale tema ja „norraka" Jaysuma Saidy Ndure ei mahu ükski norra mees omal alal Euroopas 20 hulka. Eestit ja Norrat võrreldes, olen mina igatahes seisukohal, et 2010. aastal kuivale jäänud eesti kergejõustik on paremas seisus, kui kuldse medaliga norra kergejõustik.
Kuidas olid lood vaadeldavates riikides aga viis aastat tagasi, kui Eesti sai Helsingi maailmameistrivõistlustelt lausa kaks medalit. Mäletatavasti tõi põhjanaabrite juurest Andrus Värnik kulla ja Gerd Kanter hõbeda. Mida aga näitasid arvud Euroopa edetabeli kahekümne parema hulgas 2005. aastal? Meeste poolelt leiame tabelitest 14 soomlast, 8 rootslast, 7 eestlast, 7 norralast, 6 lätlast, 4 leedulast ja 3 taanlast. Naiste poolelt vaatavad tabelist vastu 11 rootslannat, 7 leedulannat, 4 lätlannat, 3 soomlannat, 1 eestlanna, 1 norralanna ja 1 taanlanna. Soomlaste rohkearvulisus on ka arusaadav, ikkagi nende Helsingi MMi aasta. Lätlaste puhul oli seis sama, mis 2010. aastal, kuuest mehest koguni neli olid odaviskajad. Eestlaste seis on hetkel isegi mõneti parem kui oli seda medalite poolest edukal 2005. aastal. Praegu mahub kahekümne hulka Euroopas 11 eestlast, 2005. aastal mahtus aga 8 eestlast.
Aga miks ei sobi aluseks võtta Eesti meistrivõistlusi, määramaks kergejõustiku hetkeseisu?
Meistrivõistlused peegelduvad väga ebaobjektiivselt olukorda kergejõustikumaastikul. Valime suvalise ala. Võtame näiteks meeste kõrgushüppe. Vabandust, vabandust astusin ala valikuga ikka korralikult ämbrisse, ise tahan olla spetsialist ja nüüd ei mäleta, et see ala toimus vihmas ja parimal jäi lausa võistlus lõpetamata. Aga tuleb hüppajatele au anda, medalid võideti ka keerulisi olusid arvestades tulemustega, mis ei jää sugugi tavalistele medalihindadele väga alla.
Kui 2010. aastal võideti pronks 2.05ga, siis näiteks 80ndatel oli keskmine pronksi hind vaid 5,2 sentimeetrit ja 90ndatel vaid 2 sentimeetrit parem. Ja oh üllatust, edukal 2005. aastal võideti kõrguses pronksmedal kõigest kahe meetriga. Vaatame meeste teivashüpet, mis võideti 4.90ga. Aastal 2005 võideti kuld tulemusega 4.80.
1500 meetri jooksus joosti tänavu meistrivõistluste rekord ja koguni kolm meest said aja alla 4 minuti. 2005. aastal ei suutnud nelja minuti piiri ükski mees murda. Odaviskes saadi tänavu pronks 71.86ga, viis aastat tagasi oli pronksi hinnaks 70.79. Pärast Helsingi medaleid 2005. aastal ei rääkinud keegi, et kehvake seis meil kergejõustikus, mis sest, et tulemused Eesti meistrivõistlustel olid paljudel aladel veel tagasihoidlikumad kui praegu.
Olgu peale, medaleid ei tulnud, aga isegi noored ei saanud sel aastal midagi, mida kaela riputada, ütleksid paljud kiibitsejad. Mina selles mingit tonti ei näe. Juunioride vanuseklassis ei peagi olema maailma parim, seda juba eestlastele iseloomuliku, rahuliku füsioloogilise arengu tõttu. Kergejõustiku taset ei näita juunioride klassi teod. Jätame suure aupaiste, kopsakad preemiad ja kulutatud leheruumid tipptegijatele täiskasvanute hulgas. Eesti edukaimad noored viimastel aastatel Margus Hunt, Kaire Leibak, Marek Niit, Leane Pintsaar, mis nad tegid 2010. aastal?
On tore kui noorte klassides tuleb tulemusi, kuid seal ei saa üle pingutada ja võibolla kogu ülejäänud karjääri ohvriks tuua. Ma südamest loodan, et vähemalt eelpool mainitud noored suudavad näidata tippklassi ja nende potentsiaalile vastavaid tulemusi ka täiskasvanute hulgas. Lugupeetud noortetreenerid, preemiate jagajad ja ajakirjanikud - noored vajavad ka tähelepanu, toetust ja tugevaid treeninguid, kuid neisse tuleb suhtuda siiski terve mõistusega.
Ei ole see spordi kuninganna siin Eestis nii alasti midagi, et vaid Zenja Fokin suudaks päästa. Võibolla tõesti ei saa kergejõustik ennast see aasta ehtida kulla ja hõbedaga, kuid korralikud riided on igatahes endiselt seljas. Põdurusest on ka asi kaugel. Hulgaliselt Eesti rekordeid, mitmevõistlejate Superliiga edukad esinemised, viis meest kettaheites üle 60 meetri, elujõudu täis BIGBANK Kuldliiga, kui valida välja suvalisi õnnestumisi käesolevast aastast. Head on kergejõustikus veel palju. Meil on potentsiaalikaid noorsportlasi ja tarku otsuseid tegevaid treenereid. Eriti meeldis mulle meie ühe tunnustatuima treeneri tegu kasutada uute ideede ja nippide saamiseks maailma tippsprinteri abi. Eestis käib aastas väga palju tippe, kes siin olles ka treenivad, suruge oma egod alla ja uurige veel rohkem uusi suundi, ideid ning nippe. Ega treeneri neljas või viies tase, ei taga veel suuri tulemusi spordiareenil.
Ehkki kergejõustikus on tugev tipp ja rohkearvuline Euroopa keskmik hetkel olemas, ei tähenda see, et kergejõustikus laiemalt kõik korras oleks. Alaliidus tuleb endiselt tööd edasi rabada, et saaks eelarve rammusamaks ja sellega seoses juba laheneksid paremuse poole ka sportlaste ja treenerite toetused ning preemiad. Kui on korralik toetuste süsteem olemas, tulevad ka paremad tulemused, sest materjal ja baasid on Eestis head.
Ja nüüd anonüümsed kommentaatorid - TULD, Eesti kergejõustik vajab teie ideid ja mõtteid, kuidas veel paremaks minna. Tõsiselt.
