ARVAMUS: Madis Kallas: kergejõustikust valitud teemadel
Kuidas sundida sportlasi võistlema?
Sundimine ei ole lahendus. Mõnel sportlastel meeldib ja sobib tihedam võistlusgraafik, mõni teine tahab võistlustulle astuda vaid paaril korral aastas. Loomulilkult võib nõuda mõne sportlase isiklik sponsor või klubi võistlemist, kuid õnneks eesti kergejõustikus sponsorid ja klubid väga laialt sellist teguviisi ei harrasta. Võistlema sunnitud sportlast ei ole kellelgi hea vaadata ja ei paku see midagi ka sportlasele. Samas täiskasvanute klassis meil paljudel aladel ongi vaid mõned üksikud tegijad ja harrastussportlased vaevalt tahavad oma võimeid tippudega, suhteliselt suure publiku ees, võrrelda.
Kas Eesti ei vaja Aleksander Tammertit?
Mees, kes on saanud hea hariduse Ameerika Ühendriikides, võitnud tiitlivõistlustelt medaleid ja näinud maailma tipptaset seespoolt juba ligemale kaks aastakümmet, omab kindlasti rohkelt teadmisi, mida edasi anda. Sama küsimust võiks püstitada ka paljude teiste endiste tippude kohta, sest Eestil on veel olümpiamedaliste, kes igapäevaselt ei ole ametis oma ala arendamisega. Põhjuseid on erinevaid, ka selliseid, mille välja ütlemine siinkirjutajale sõpru kohe kindlasti juurde ei tooks. Tihti vajatakse peale 10-20 aastat tippseltskonnas tiirutamist vaheldust, et saada vaim värskeks, leida motivatsiooni või tegeleda vahelduseks sootuks millegi muuga. Seega kui Aleksander Tammert otsustas hetkel minna appi kettaheitjale väljaspool Eestit, ei tähenda see seda, et Eestis teda ei hinnataks ja ei vajataks.
Miks ei hinnata eneseületamist?
Alahindamata Mikk Pahapilli ja Anna Iljuštšenko tulemusi ja kohti EM-il Barcelonas, tuleb vaadelda aasta kergejõustiklaste valimisel sportlaste tulemusi palju laiemalt. Kriteeriumid, mille järgi võiks valida a) koht tiitlivõistlusel ; b) koht maailma hooaja edetabelis ; c) hooaja tippmargi väärtus IAAF-i punktitabeli alusel, mis annab võimaluse võrrelda erinevate alade tulemusi ühtses pingereas d) rahvusvahelistel võistlustel saavutatud kohad ja tulemused (IAAF Teemantliiga, EAA võistkondlikud meistrivõistlused, Götzis jne.) ; e) emotsionaalne aspekt (kuidas jäi rahva mällu, suhtlemine meediaga, sportlik areng, stabiilsus jne.). Seega kriteeriumeid, mida aluseks võtta, on mitmeid, kuid ühtegi ei saa ala- ega ülehinnata. Eneseületamist tuleb hinnata, kuid proportsionaalselt teiste teguritega. Ja hinda kuidas sa tahad, kübeke subjektiivsust jääb parimate valikul alati, olgugi, et kergejõustiku puhul on tegu ühe objektiivseima alaga spordimaastikul.
Kas sellist medaliketti ei tule enam kunagi?
Väikese riigi puhul oleks ime, kui selline järjestikune medalisadu peaks kunagi uuesti mõnel olümpiaalal sündima. Samas, treeningud selle nimel käivad ja kui ühel päeval saame endale uuesti sellise tipu, kes stabiilselt suudab ka sisehooajal medaleid koguda, on kõik võimalik. Pikkade heidete tegijatel on aastas paraku vaid üks võimalus medalit võita ja kui seal midagi ebaõnnestub, tuleb järgmist aastat oodata. Samas, läheb ka nende elu natuke kergemaks. Alates 2012. aastast hakkavad toimuma Euroopa meistrivõistlused üle kahe aasta, mis samuti suurendab tõenäosust kunagi uuesti sellist medaliketti korrata ja miks mitte ka ületada, kui rääkida puhtalt medalist ja tausta arvestamata. Üks kett ei ole aga siiani Eestis veel katkenud. Kogu maailma ühendavatelt võistlustelt (OM ja MM ) jäid eesti kergejõustiklased medalita viimati 11 aastat tagasi ning loodame, et vähemalt see kett saab järgnevatel aastatel lülisid juurde. Suusatajatel on samuti vaid MM ja OM, nii et hetkel sobib ka kergejõustiklastel sarnaselt mõelda. Ja kes keelab jõulukuul vaadata asja nii, kuidas see ilusam paistab.
Koondis või laatsaret?
Eestit esindasid Barcelona EM-il 18 sportlast, kellel otseselt vigastuse tõttu ei jäänud Hispaania suurlinnas midagi saavutamata. Paljud olid küll suuremate ja väiksemate vigastustega erinevatel aegadel kimpus, aga aasta kõige tähtsamal võistlusel vigastuse taha pugeda ei olnud vaja. Sama arvamust jagavad ka mitmed treenerid ja massöörid, kes ei näe midagi erilist tänavuse aasta sportlaste tervisliku seisundi osas. Näiteks 2009. aastal esindas Eestit MM-il 17 sportlast ja nendest vigastuse tõttu ei osalenud tänavu EM-il vaid 3 sportlast. Gerd Kanter ja Ksenija Balta ei ole ka selle hooaja märksõnaks valinud vigastust ning Barcelonas kogetud ebaedu oli teiste tegurite kokkulangemine.
Kanter pidi tänavu vigastuse tõttu loobuma vaid üksikutest treeningpäevadest. Samuti Balta väiksemad vigastused on tema kiiret ja plahvatuslikku lihastüüpi arvestades täiesti tavaline. Oluliste võistluste aegu Dohas sise MM-il ja Barcelonas EM-il oli tema tervis korras. Ka eelmiste aastate tiitlivõistlustel on Ksenija olnud alati piisavalt terve, et jahtida kõige kõrgemaid kohti. Aga tuleb tunnistada, et palju kõlab ajakirjandusest vigastuse teemasid läbi küll ja inimestele võib jääda mulje, et muud peale hädade ei olegi. Eks siin ole oma osa ka meedial ja sportlaste suhtlemisel meediaga. Märt Israel, Aleksander Tammert, Anna Iljuštšenko, Tiidrek Nurme, Igor Sjunin, Jaanus Uudmäe, Mikk Pahapill, Andres Raja, Gritt Šadeiko, olid nagu ikka, üldiselt terved, vaid aegajalt saatjateks mõned pisemad, mõned suuremad vigastused. Sama võib öelda ka järelkasvu koondise kohta, kes esindasid Eestit juunioride MM-il. Nii on see paraku kogu maailmas ja ei ole siin erandiks isegi Usain Bolt, vigastused jõuavad järele isegi kõige kiirematele ning rikkamatele.
Aga ärgem saatke välja valesid signaale, nagu meie spordiarstid, massöörid või füsioterapeudid on oma töös laisad ja ebaprofessionaalsed, vigastused olid, on ja jäävad ka tulevikus tippspordi lahutamatuks osaks. Sel aasta olid klassikaliste vigastustega eemal Mihkel Kukk ja Kaie Kand, järgneval aastal keegi teine, see on tippsport. Samas julgen väita, et nii professionaalsel tasemel taustajõude, ei ole meie kergejõustik saanud kunagi varem kasutada, kui viimasel paaril aastal. Nüüd tuleb vaid EKJL-il teha rohkem tööd ja leida lisavahendeid, et ka rohkem noori ja tipust mõnevõrra kaugemal asuvad sportlased pääseks tihedamini tippspetsialistide jutule ja vastuvõttudele. Samas tuleb tunnistada, et treeningmetoodikas on ka möödalaskmisi, kuidas muidu seletada mõne sportlase võistlemist tasemel, mis ei ole ammugi temale kohane. Aga sport on juba selline ala, et piir ületreeningu ja õige treeningu vahel on nii õrn ning komistanud on ka absoluutsed tipud. Vähe treenides on raske jõuda tippu, üle treenides on see aga võimatu, võitja on see, kes suudab ära tabada õiged koormused.
Kas surm muudab suhtumist?
Kohtunike tegutsemine heitealade puhul on olnud aastaid probleemiks. Odaviske võistlustelt küll ei meenu, aga kettaheite ja kuulitõuke võistlustel olen näinud vähemalt kolmel korral, kuidas kohtunik on hinnanud heitevahendi lennutrajektoori valesti ja tabamusest on päästnud vaid õnn, mitte kiired jalad. Siinkohal ei ole mureks olnud vaid kohtunike endi turvalisus, vaid ka nende teavitustöö ning sportlaste korrale kutsumine, kus võib käia ja mis suunas liikuda, et juba enne heidet viia oht miinimumini. Ka sellest traagilisest õnnetusest odaviskesektoris tegid kohtunikud väga tõsised järeldusi, nii nagu ka 2008. aasta traagilisest sündmusest vasaraheite võistlustel. Need kaks õnnetust viimase kahe aastaga sunnivad veel karmimaid meetmeid kasutama. Kui noored ja kui vanad tohivad üldse heitesektoris abistajatena tegevad olla jne. Kohtunike poolt on järeldused tehtud, aga võistlused moodustavad vaid väikse osa heidete arvust. Treenerid peavad veel rohkem jälgima treeningutel, kuidas on tagatud teiste õpilaste ja staadionil viibijate turvalisus. Olen kindel, et Eestis ei ole heitealade treenerit, kellel ei oleks trennis mõnda ohtlikku olukorda tekkinud. Pöörakem rohkem tähelepanu turvalisusele, et saaks 40-50 aasta pärast öelda, et viimane traagiline sündmus staadionimurul toimus 2010. aastal.
Kuidas aidata varalahkunud Taavi Peetre peret?
Parim viis Taavi Peetret mälestada ja tema perekonda toetada on kindlasti läbi võistluste. Selles osas tööd ettevõtlike inimeste vedamisel Hiiumaal juba käivad. Aga eks lahtisi otsi ole ka selle võistluse puhul, mis kindlasti suve lähenedes oma lahendused leiavad.
