Tanel Kangert Astana meeskonna "tervise" pärast ei muretse
Hispaanias Gironas treeniv profijalgrattur Tanel Kangert Astana meeskonna finantsprobleemide pärast muret ei tunne. Tema sõnul on probleemid meedias üle võimendatud ja ta on kindel, et kõik laheneb parimal moel.
"Usaldan tiimi mändežmenti sama palju kui iseennast," ei näe Kangert põhjust muretsemiseks. "Usun, et vajalikud sponsorlepingud on olemas, lihtsalt raha liikumine on miskipärast toppama jäänud. Küll kõik laabub," on Kangert kindel.
Hetkel valmistub ta Tirreno-Adriatico velotuuriks, mis stardib järgmise nädala kolmapäeval. Seal tuleb tööd rabada tiimi liidri Miguel Angel Lopezi jaoks, kes läheb püüdma üldvõitu.
Omaani velotuuri järgselt oli Kangert ootamatult sunnitud startima kahel ühepäevasõidul. Neist esimesel, Classic d'Ardèche, sai ta 11. koha. Blogis kirjutab ta nädalavahetuse sündmustest nii:
"Peale pikka reisimist sain mõned päevad Gironas olla, kui neljapäeva lõunal tuli teade, et nädalavahetusel tuleb samuti võidu sõita. Aga muidugi – milles küsimus! Mugavaim viis kohale saada paistis kiirrong ja oli tõesti sujuv alternatiiv lennukile. Sõidud toimusid Prantsusmaal Valence külje all. Kummastki võistlusest polnud mul aimugi ja viimati sõitsin Prantsusmaal sarnast sõitu vist üldse 9 või 10 aastat tagasi. Esimesel päeval oli ilm jahe, aga õnneks rajaprofiil raske ja Ag2r`i seatud tempo piisavalt kõrge, et külm justkui kordagi ei hakanud. Viimasel ringil ca 20km enne lõppu ründas oodatult Romain Bardet, temast veidi hiljem lahkus peagrupist Romain Sicard. Otsustasin ka jalga proovida ja püüdsin Sicardi peagi kinni. Kühveldasime vaheldumisi 15km kuni viimase tõusuni, millel pikkust napid 2km aga lõpuosa ikka päris järsk. Olin kõik padrunid vahepeal hakkama pannud ja kui tagant peapundist eraldunud 5-6-ne seltskond minust 300m enne tippu möödus, ei olnud mul enam jalga, et neil sabas püsida. Tagantjärele tegin kiire analüüsi ja sain aru, et olin päeva jooksul väga vähe joonud – ilmselt oli see mulle saatuslikum kui lihtsalt väsimus. Lõpetasin napilt esikümnest väljas, aga väikestmoodi rahuldust see sõit juba pakkus. Tõusudel hakkab vaikselt looma. Saaks veel kilokese kaalu maha (ning õpiks korralikult eestlase kombel jooma) võib juba tõsiselt võidu sõitma hakata."
"Pühapäevane semi-klassik oli õudne. Kole mistraaltuul ja nulli ümber kõikuv temperatuur ei jätnud mulle mingit lootust esimeses pundis lõpetada. Fakt, et prantslased selliste teede peal, kus kaks autot üksteisest mööda ei mahu, proffidele võidusõidu korraldavad, ei teinud olemist samuti paremaks. Vastik närviline võitlus enne iga mõttetut tõusu. Iga ring pidin kuskil külas järsemal tõusunukil jala maha panema, sest kitsas tee ja 140 meest paratamatult tekitavad tropi. 120km järel jagunes peagrupp kaheks peale ühte sarnast tõusu, olin suhteliselt taga, ning ega ma enam esimesi näinud. Viimased 50km võtsime rahulikult ja grupettoga külmetades veeresin lõpule. Ränk sõit, 200+km, küljetuul ja külm tõmbasid mu energiast täiesti tühjaks. Mõtet katkestada ei lasknud pähe tekkida, sest tahtsin Tirreno-Adriaticot silmas pidades iga hinna eest pikad päevad kirja saada. Jääb mulje nagu hädaldaksin niisama, aga tõesti, sõit oli raske ja kes juba lõpuni vedasid, neile ütlen „chapeau“".
