Taaramäe kirjutab Paf.com blogis:

Poolteist nädalat tagasi pühkisin Eestimaa tolmu jalge alt ja põrutasin meeskonna esimesse laagrisse, kus nagu ikka uuriti kõigi sportlaste tervist ning tuli läbida ka koormustest. Kõik prantsuse tiimides sõitvad ratturid peavad läbima koormustesti ja südamefilmi, seda ikka selleks, et pro litsents kätte saada – selleks peab kõik korras olema. Minul oli kõik korras! Koormustestil väntasin nagu varasematel aastatelgi üheminutiliste vahedega 500 W ja natuke peale, kuid see aasta lõi süda maksimaalse võimsuse ajal 188 lööki. Eelmine aasta jäi number 180 peale ja liiga madal pulss suure koormuse ajal viitab enamasti väsimusele, kõrgem pulss aga värskusele. Seega oli see hea märk, eriti novembri perioodil, sest pärast puhkust oleme me tavaliselt kõik üsna härga täis ja värsked.

25. novembri õhtul istusin lennuki peale ja lendasin Pariisi, kus veetsin ühe öö hotellis ja järgmisel hommikul oli ühes kohalikus haiglas fibroskoopiline test. Kaabelkaamera pressiti nina kaudu sisse läbi hingetoru kuni bronhideni. Päris rõve protseduur: pisaraid purskas silmist ja tatti lendas suust. Mõõganeelajat minust ei saaks! Samal õhtul sõitsin rongiga edasi Brüsselisse, kus pidin järgneval päeval – 27. novembril – tegema testi, mis selgitaks välja minu füüsilise väsimuse seisundi.

Testi päev oli päris pikk: esialgu urgitseti minust verd välja; siis pakuti hommikusööki; pärast seda pidin mingeid küsimustikke täitma, arstile oma loo ära rääkima, psühholoogi juures käima ning alles siis sain lõpuks testile, mis kestis üle tunni. Enne testi algust imeti minust veel verd välja. Test nägi välja nagu tavaline koormustestki, ainuke vahe oli selles, et kui tavalisel testil tõstetakse vatte iga 1-2 min järel, siis tol päeval tuli mul kannatada iga koormust 8 minutit. Väntamist alustasin 100 W ja iga järgnev koormus oli +40W. Esimesel testil kannatasin viimasena 380W ära ja siis suutsin veel 2 minutit 420W hoida. Pärast esimest katsumust tuli mingeid küsimustikke täita, psühholoogiga juttu ajada ja jälle verd anda. Siis pakuti lõunasööki, pärast mida sain veidi internetis istuda ja puhata ning järgnevalt hakkas uus test, kus toimus kõik samamoodi. Seekord olid jalad juba küpsemad ja suutsin umbes tund aega kestnud pingutuse järel veel 5 minutit 380W hoida, siis oli mul mootor koos. Kui nüüd võrrelda kahte testi, siis sõitsin teist korda täpselt 5 min vähem. Kokkuvõttes võin öelda, et enesetunne oli mul päris hea ja isegi teisel testil oli parajalt purakat jalas, kuid eks tulemused, mis ma saan kätte kümne päeva pärast, näitavad, mida edasi pean tegema.

Testi tulemusi ei hinnata mitte sõidetud vattide põhjal, vaid vereproovide najal, mis võeti enne ja pärast teste. Vaadatakse kortisooli ja kasvuhormoonide reageerimist. Koormuse puhul hakkavad hormoonid reageerima ja pärast koormust peavad nad alla minema, kui organism on tuksis, siis hormoonid teisel testil enam ei reageeri. Kui kõik korras on, siis tuleb graafik M tähe sarnane, kui ei, siis tuleb pool M-i.

Ees on veel üks ja viimane testi päev – 3. detsemberil Pariisis. Suur astma otsingu test. Ilmselt tuleb kõige põhjalikum uuring, mis minuga eales selles vallas tehtud on. Eks ma annan teada, igatahes umbes detsembri keskel enam küsimusi õhus olla ei tohiks!