Taaramäe haigusest: niru seis keerutas "pööningul" juhtme päris kokku

 (4)
Rein Taaramäe peab võtma sunnitud puhkuse, jalgratas
Foto: Rauno Volmar, Eesti Päevaleht

Rein Taaramäe kirjutab detailselt Paf.com blogis, kuidas kurnas tema treenitud organismi mononukleoos. "Selline imelik haudumine käis," võiks kõlada lühikokkuvõte. Samas rahustab ta kõiki poolehoidjaid, sunnitud paus ei tohiks mõjutada ettevalmistust aasta tippsündmuseks Tour de France´iks.

"Pärast Pariis-Nice´i tuuri tegin koheselt vereproovi, esimesed tulemused sain kätte järgmisel päeval ning pildist oli näha, et mootoris on mingisugune lühis. Tuuri alguses hematokriit 45% ning pärast tuuri 36%, kõrgelt kukkumine. Punaliblede kaotus oli meeletu, kuid samas oli tuur lihtsam kui varem, sest põhimõtteliselt iga päev lasin lõpus ketsi sirgu ja viimase päeva eraldistardigi kulgesin lihtsalt läbi.
Edasi üritasime arstiga siiski positiivset tooni leida ja plaanisime Kataloonia tuurile minna. Lootsime, et nädala sees korraliku puhkuse ja mõõduka trenni vahekorras taastub organism piisavalt, et Kataloonias näiteks etapivõidu eest heidelda. Kuid kolm päeva pärast Pariis-Nice’i, kui olin rahuliku kolmetunnise tiksumistrenni lõpetanud, helistasin kohe arstile, sest ensetunne oli väga väga kehvaks keeranud. Trennis viimased 1.30h oli kõik jõud kehast läinud ja tühja anuma tunne oli."

"Järgmised kaks päeva olin kodus siruli! Selline niru seis keerutab "pööningul" juhtme päris kokku. Iga päev hommikul ärgates mõtled, et huvitav kas täna saab teha tunni või kaks või kolm. Motivatsiooni nagu on, aga võistluseid ei saa planeerida, lihtsalt ootad ja elad teadmatuses, et millega organism jälle üllatada võib. Kui jalaluu puruks on, siis tead ju, et tuleb ravida ja kui jalg terve, siis teed mida vaja. Õnneks saabus laupäeva hommikul mõnes mõttes kergendav uudis. Laborist saadeti viimase vereproovi tulemus, kus lause oli positiivne Epstein Barr viiruse koha peal ehk siis rahvakeeli mononukleoos (siinkohal tervitaks Oskar Nisu ja Tanel Kangertit). Mulle meeldib see seis rohkem, kui et istud kodus, ega tea mida teha. Nüüd käib ravi ja puhkus täies hoos, õnneks on mononukleoos haigus, millega ei pea istuma kodus või haiglas. Saan seda sundpuhkust nautida n-ö täiel rinnal. Kavatsen oma seisundit ära kasutada ja elada mõnda aega muud elu. Väike puhkus kuskil spas ning kuu aega kodumaa pinnal viibimist. Siiski sõidan ka rattaga edasi, kuid mõistlikult tund-kaks päevas."

"Tundub, et viirus siiski nii kõva pole kui mõnel kolleegil. Näiteks tiimikaaslane Rudy Mollard, kes kandis nakkust detsembrist kuni märtsini oli viiruse ajal elav laip, isegi silmad olid valutanud. Mina aga sõitsin läbi Pariis-Nice’i, lisaks lõpetasin veel etapil ühe tubli teise kohaga ja kui mägedes 50-60 meest grupis oli, siis siplesin seal veel minagi. Seega on tegemist n-ö kergema variandiga. Ilmselt on see nii, sest antikehad on mul juba organismis olemas. Minevikus olen viirust juba põdenud ja see leevendab asja."