Rein Taaramäe õpetab ratturitele, kuidas külakoeri vältida
"Trennis teevad muret mõned koerad, keda külateedel ketti pole pandud, aga õnneks on juba natuke kogemusi nendega," kirjutab Taaramäe rattaprofid.ee blogis. "Kiirelt joogipudel kätte ja see tuleb visata kõva pauguga nende ette maha, see ehmatab neid päris parajalt. Teine variant on vett näkku pritsida, kuid sellega on omad riskid. Tihti on koer nii lähedal juba sellele ahvatlevale säärele, et vesi võib hiljaks jääda ja pole kunagi kindel, et see jook sinna lendab kuhu vaja. Muidu ka vesi ninas ja silmas ehmatab kõvasti."
"Kolmas variant on selline nagu täna juhtus: pudel ehmatas murdjat vaid sekundiks, tulin kähku velo seljast maha ja õnneks oli teeröövel tee ära hööveldand ning kive oli palju, pihta visata ei söenda, aga kividega kutsa poole pildumine on ehk tõhusaim vahend."
"Need on tegurid millega peavad jalgratturid kogu aeg arvestama ning igal uuel kruusateelõigul järgnevast majast mööda tuhisedes hirmuga maja poole piiluma, et kas nüüd tuleb sealt mingi elajas või ei," tunnistab Taaramäe.
"Mul ei ole koerte vastu midagi, nemad kaitsevad oma territooriumi ja ka minu lemmikelukas ongi koer! Kuid peremehed võiksid siiski arvestada, et ka kruusakatel liigub inimesi, kuid ega mõni terav spurt koera eest ära pagedes ka paha tee. Ent lõhkine kints võib küll palju vussi keerata."
