"Tänud kõigile, kes minusse uskusid ja pidasid minu ja tiimi taktikat õigeks vaatamata kõigele, mis ma siin selle paari nädalaga läbi olen elanud. Oma füüsilises konditsioonis ma ei kahelnud, võidutahe oli täna ja üleüldse kogu Vuelta jooksul lihtsalt nii suur," tänas Taaramäe oma rattaprofid.ee blogis.

"Täna ei tundnud ma end veel päris heas hoos, aga lõpus oli asi juba tahtmisjõus. Kunagi ei tohi käsi alla lasta suurtuuril, sest kolme nädala jooksul võid elada läbi uskumatult raskeid hetki, aga kui peas kõik korras on ja moraali suudad säilitada, siis on ka võiduvõimalus olemas. Üks sõber ütles, et kõik haigused on peas kinni ja nii ma ka mõtlesin nende viimaste hirmsate päevade ajal ja ei kaotanud kunagi lootust."

Taaramäe haaras liidripositsiooni 60 kilomeetrit enne lõppu koos David de la Fuentega. 1,5 kilomeetrit enne lõppu jättis Taaramäe kaaslase maha ning kihutas kuulsusrikka võiduni.

"Mõtlesin täna, et teen kerge päeva ja valmistun homseks. Stardis olin aga esireas ja kui esimene rünnak toimus, hüppasin viiendale minejale sappa. Üllatuseks saime 19 mehega kiirelt 30 sekundilise vahe, taga üritas meid 50km taga ajada Leopard ja Quick-Step, aga lõpuks kui vahe minda peale saime, nad loobusid.

Edasi sõitsime kõik üksmeeles kuni eelviimase tõusuni, väljaarvatud kaks Katjusha meest, kes tööd ei teinud. Esialgu olin ebakindel ja ütlesin endale, et fakk, pole hea, et täna minema sain, jalg pole veel täiesti taastunud. Aga pärast 100km oli tunne parem, enda tiimis aitas mind Yohann Bagot, kes oli ka ees pundis, tõi vett, süüa ja kolm korda lükkas, kui pissihäda oli.

Esimesest tõusust üle saanud, oli üks jube ja pikk laskumine. Kaks meest (Righi Lamprest ja Vanmacke Garminist) üritasid laskumisel minema panna. Meie taga aga leppisime kokku, et no las hullud riskivad. Üks neist kihutaski kuristikku. Mina tegin pundi ees laskumist ja vaatasin, et keegi maha ei jääks ja selles kurvis, kus Garmin kuristikku lendas, läks mulgi napilt, sest kurv oli liialt järsk... Mina pääsesin, aga Karsten Kroon ja keegi veel panid ka üle barjääri kuristikku. Loodan, et neil on kõik ok!

Edasi hakkasime ronima 1. kategooria tõusu, vahe pundiga vähenes 7 minutilt kiiresti kolmele ja siis juba kahele ja poolele. Ütlesin Yohannile, et tee tõusu all tööd ja kui sa ära vahetad, eks ma siis annan veits gaasi... Nii oligi, ainult De La Fuente jõudis kaasa tulla. Esialgu ei tahtnud ma teda oodata aga õnneks sai ta järgi. Üksi poleks ma eluilmas lõpuni läinud, viimasel tõusul oli liialt palju tuult ja siledat (esimesel osal). Mäefinishi suhtes ütlesin Geoxi ratturile, et ma võidan selle, muidu ma pärast sinuga tööd ei tee. Talitasin nii, sest De La Fuente oli veidi ohtlik Moncoutiele, ta oli minuga nõus, tundsin ka sel tõusul, kuidas kark hakkas all kangeks minema ja taga oli pundiga vahe ainult 2min. Tõesti ei uskunud, et on võimalik lõpuni minna kahekesi. Laskumisel Fuente jäi maha, aga pidasin targemaks oodata (õige käik!).

Viimasel tõusul tegime võrdselt tööd, sõin palju energia geele ja jõin piisavalt. Tundsin kuidas jalg hakkab ära vajuma ja hakkasin Fuentet väga kartma. Ikka ei uskunud, et on võimalik etappi võita, kuna punt oli ühe minuti peal viimased 7km... 4km peal hakkasin aga uskuma, et kõik on võimalik, aga kartsin Fuentet veel rohkem! Plaanisin 2km peal kino teha ja proovida üksi ära minna. Minu õnneks aga pani pundist üksi minema Cobo, kes oli Fuente meeskonna liider ja David ootas teda. Vajutasin koheselt pedaali põhja ja kuna võistlusdirektorite autod ja motikad olid mu kandadel veel 1.5km peal, siis olin kindel, et tuleb ära (kui tagant mehed liialt lähedale tulevad, jätavad korraldajad autod seisma, et taganttulijad ei saaks nende tuult ära kasutada). Järgnev oli ainult suur rõõm ja au! Võit, suurtuur ja nii raskelt tulnud võit, emotsioonid olid väga taevas!

Väga vinge! Tänud veel kõigile kaasaelajatele, täna võite Eesti ja minu auks shampusega pauku teha."