Rein Taaramäe abikaasa: pagan, seda kõike on kõrvalt nii vinge ja samas ka valus vaadata

Profijalgratturi Rein Taaramäe abikaasa Hanna Karoline annab kõikidele pöidlahoidjatele ja muidu kiibitsejatele oma blogi kaudu võimaluse piiluda tippsportlase ja tema pere argipäeva.

Ka sellistel momentidel, mis on valusad. Isegi väga. Nagu eilne Rein Taaramäe seljavaludega võitlus Tour de France´i mägietapil. Mees sõitis pisarsilmi, läbi agoonia finišisse, aga ajalimiiti ei mahtunud. Sportlik traagika kõige ehedamal kujul. Kaks päeva tagasi võitles Touril etapivõidu nimel ja kõik lagunes nii kiirelt käest, nagu poleks olnudki.

Hanna Karoline kirjutab sellest pikast päevast. Oma mõtetest ja läbielamistest. Kiusatustest ja sisemistest appikarjetest.

********

Hommikul ei oleks arvanud, et tänane (eilne) päev sellise pöörde võtab. Rein soovis just saada atrõõvi ja tahtis jälgida hoolsalt, et õiget minekut maha ei magaks.

Kui ma poole sõidu peal aru sain, et miski on mäda, siis ausalt öeldes ma pilku TV ekraanile ei tõstnudki, vaid jälgisin “live tracking” süsteemi Touri kodulehel. Ilmselt need minutid ja tunnid olid nii minule kui ka Reinule kõige pikemad lähiajaloos.
Kui hakkas selguma, et ta ilmselt ajalimiiti ei mahu, siis viimase sekundini oli lootus ikkagi üleval. Kirjutasin veel ühele tiimikaaslasele, kas temal on infot, aga ta ei osanud ka midagi öelda. Kui tõehetk saabus, siis saabusid ka pisarad. Olime mõlemad näinud meeletult vaeva selleks Tour de France’iks. Kõik raskemad etapid ja mäed, mis tookord kevadel avatud olid, vaatasime üle. See oli emotsionaalselt raske. Ma arvan, et kui ma ei oleks Reinuga neid etappe käinud vaatamas ja selle ettevalmistuse juures tema parem käsi olnud, siis võibolla need emotsioonid poleks nii üle pea keenud. Kõige raskem on kehvadel päevadel sõnumi saatmine talle. Ei tea, mis emotsiooniga ta teiselpool telefoni on - kas pigem p****ist ja “c’est la vie” või parema meelega paneks silma- ja kõrvaklapid ning kaoks maailmast ära.

Õnneks täna (eile) kirjutas Rein esimesena mulle. Sõnum rahusas mind, küll aga tekkisid järgmised argipäeva probleemid. Kas ta suundub nüüd pärast Touri Monacosse või Eestisse, milline lend võtta...mis üleüldse plaanid on jne... Mina olin oma elu seadnud selliselt, et Pariisi oli juba ammu hotell broneeritud ja alles täna (eile) hommikul veel viisin kurssi end nn reisikavaga. Aga c’est la vie... iial ei tea, milleks see hea oli. Nii püüdsid ka armsad sõbrad lohutada ❤️.

Hetkel elan vaid selles tunnis mis käib, ja näis mis lähiaja plaanides on. Kindel on see, et järgnevad kuud veedame me taas külg-külje kõrval, ikka teineteist imetledes, utsitades ja austades 🙏.

Just eile tuli sõpradega jutuks - mis on reaalsus? Reaalsus on see, kui eile (üleeile) püüdlesid enda jaoks ajaloolise Tour de France’i etapivõidu poole ja täna (eile) sõidad viimasena, üle 40-minuti liidritest maas L´Alpe d’Huezist üles võitlemas iseenda ja oma valudega.

See on sport. See on elu. Pagan, seda kõike on kõrvalt nii vinge ja samas ka valus vaadata.