Prantsuse karikaetapi lõpetanud Taaramäe: hingamisega muresid pole, hetkel jääb sõit jalgade taha
Pärast mitmenädalast võistluspausi teise stardi teinud Rein Taaramäe (Cofidis) lõpetas 55. kohaga Prantsusmaa karikavõistluste etapi Tour du Finistère (193 km). Taaramäe jäi sõiduga rahule, sest hingamisega muresid polnud ja nüüd tuleb vaid võistluskilomeetreid koguda, mis tooks toore jõu jalgadesse tagasi.
Kolm päeva tagasi toimunud kukkumisest Pariis-Camembert ühepäevasõidul on Taaramäe keha korralikult kärnas, kuid hullemast ta siiski pääses. Lihased on valusad, aga sadulasse ronida saab ja ülejäänu tuleb juba tahtejõuga.
Laupäevasest võidusõidust kirjutab Taaramäe Paf.com blogis:
Arvasin, et sõidu algus kujuneb raskemaks, sest stardis oli vaid 107 ratturit ning see teeb omakorda sõidu rohkem avatumaks. Suhteliselt kiirelt lasti paar kutti minema ja erilist rabelemist polnud. Minu meeskond otsustas täna kauget rünnakut teha. 120 km peal ronisime päeva pikimat 2-3 km pikkust tõusu, mis algas 17% nurgaga! Daniel Navarro tegi seal paugutamisega otsa lahti ja nii enamus tiimist me üksteise alla ladusime. Mina üritasin rohkem madalat profiili hoida ja mitte väga jõuga laiata, sest teadsin, et mul on seda hetkel vähem kui teistel. Siiski kümmekond kilomeetrit hiljem jäin äramineku ja peapundi vahele väikesesse viieliikmelisse punti, mis tegi väga haiget. Lõpuks kui esimesed sai kinni püütud tuli ka peagrupp tagant järele, sealt oli aga paras hunnik mehi maha pudenenud.
Jõudsime 10 km pikkusele lõpuringile, mida tuli tiirutada neli korda. See oli päris karm ring koos kolme tõusuga. Üks järsem ja lühem ning paar pikka, venivat tõusu. Samuti oli üks kihvt laskumine trassil, mis tasub mainimist, sest kiirus küündis seal 90 km/h! Ringidel olin juba sellises seisus, et mõtlesin vaid sellest, et peapundiga vähemalt viimase tõusu alla jõuaksin ning korraliku treeningpäeva teha saaksin. Jalad olid korralikult kapsad. Hetkel on suurim puudujääk jõus, kuid sellised agressiivsed ühepäevasõidud ongi parim lahendus, et jõudu juurde saada, sest lühikesi tõuse tuleb rammida pea alati maksimaalse jõuga, kus eriliselt mingit oma tempot võtta ei saa, vaid tuleb kõik välja panna, eriti kui minek on kesine. Sõit lõppes sellega, et kangutasin end väikseks jäänud peapundiga (umbes 50 meest) viimase tõusu alla, kust lõpuni jäi 1 km ja seal ma ka ära imesin, sest jalad olid täiesti koomas! Hea ning oluline treening on jälle tehtud, kuid suur töö on veel teha.
