Poodiumile pääsenud Taaramäe: oi kurja, kui raske päev oli

Cholet-Pays de Loire ühepäevasõidul kolmanda koha saavutanud profirattur Rein Taaramäe tunnistas, et võistlus oli väga raske.

"Stardis sadas vihma ja oli 5 kraadi sooja. Päris jääkuubiku tunne oli, aga mind see ei heidutanud! Sõit ise oli muidu ilma suuremate tõusudeta, kuid kogu aeg üles-alla 300-500 m põntsudega. Päeva lõpuks kogunes nii lausa 2000 m tõusu. Teadsin, et 25 km on mingi sika-saka laskumine – kitsas tee – ja siis väike 15% 500 meetri pikkune pikk tõus. Plaanisin sellel põntsul rünnata, sest tahtsin head päeva teha ja grupifinišis poleks ma niikuinii säranud," kirjutas Taaramäe oma blogis.

"Kiirendasin siis viimasel 300 meetril ja olingi läinud. Kaaslasteks Gaudin, kaks IAM-i kutti, üks Raleighi rattur. Tasapisi hakkasime pundiga vahet kasvatama. Taga pandi kohe karussell käima ja iga 30 km-ga saime ühe minuti edu juurde, sest andsime kõik päris kõvasti tööd teha. 100 km jäi juba Raleighi rattur maha ja edasi jäime neljakesi. Tunne väga hea polnud tegelikult, aga ilmselt oli tegelikult OK, sest sõitsime lihtsalt kogu aeg põhjagaasiga. See oli tappev. Terve päev oli jube-jube raske!

Mingi aeg oli tunda, et ka kaaslased on hädas, aga keegi alla ei andnud ning panime hambad ristis kogu aeg edasi. Mõned korrad jäi Gaudin Europcarist ja üks IAM-i kutt maha, aga kahekesi ootasime nad järele, sest kahekesi poleks me lõpuni läinud. Ilm ei soosinud ka just meid, sest tuul oli jube kõva ja enamasti vastu.

Lõpuks umbes 140 km-l oli vahe aga kasvanud 6 minuti peale ja kasvas edasigi 6.30 peale. See andis juba motti juurde, sest oli tunda, et läheme lõpuni! Tunnegi läks veidi paremaks. Viimased 30 km võtsin juba rahulikumalt ja ökonoomitasin täiega. Vahe sulas 2.45 min peale, kuid siis oli lõpuni veel 15 km, nii et see oli piisav edu.

8 km enne lõppu pidime võtma viimast põntsu – 500 m pikk. Seal tahtsin rünnata, kuid olin kindel, et ka teistel on sama plaan. Esimesena ma rünnata ei soovinud. Tõusu all kiirendaski Wyss IAM-ist, hüppasin talle tagarattasse ning tõusu lõpus panin ise. Vaatasin selja taha – Gaudin oli tuules ja Wyss 100 m maas, kuid meil koostöö isu polnud, kuna võita soovisime mõlemad.

Wyss saigi järele. Ainult teine IAM-i kutt oli maha jäänud. Edasi jäi lõpuni veel umbes 6 km ja meie kolme seis oli üsna närviline. Üritasime kõik rünnata, kuid keegi meist minema ei saanud, sest power oli meil umbes sama. Nii kulgesimegi üksteist jälgides kuni viimase 400 meetrini. Kuna meil oli juba suhteliselt matkamise tempo, ilmus nagu püssi kuul kuskilt välja too teine IAM-i kutt. Sprintis meist mööda.

Esimesena järgnes talle Gaudin, mina hüppasin talle omakorda tuulde ning imesin 200 m enne joont maha. Sain 150 meetrit enne lõppu veel IAM-ist mööda ja minu tuulest tuli välja Wyss, kes mööda pani. Rämedad krambid tulid 100 m enne lõppu, kuid õnneks tuli kohe joon ette.

Oi kurja, kui raske päev oli. Terve päev neljakesi kõvas tuules, alguses vihmas ja külmas. Olen rahul, sest mis mul loota oli. See on fakt, et mu sprindijalg on väga kehv ja ma ei uskunud, et sellisel sõidul, mida Jaan Kirsipuu on kolm korda järjest võitnud, on mul üldse miskit teha, aga siiski. Olen rahul oma 3. kohaga ja usun, et Criterium Internationalil järgmisel nädalal olen veel parem, sest seal on mäed ja Baski tuuril ülejärgmisel nädalal veel parem," kirjutas Taaramäe.