Nimelt avastati Kangertil vereanalüüsi käigus nakkushaigus mononukeoos ja organism vajab paranemiseks puhkust. Kangert ise kirjeldab juhtunut Rattaproffide blogis:

"Laagris tundsin, et lihased jäävad kahtlaselt valusaks. Eelmisel aastal tuure sõites oli mul juba kolmas päev selline, kus lihas peale ühekordset suurt pingutust jäi mõneks hetkeks veel valusaks. Ühel õhtul astusin tiimi arsti uksest sisse murega, et sünnimärk on kahtlaselt suur. Tema vastu, et ahaa, sind ma ootasingi. Ta oli kätte saanud laagris võetud vereproovi tulemused. Nimelt tehakse meil enne hooaega kogu meeskonnale, sõitjad ja mehaanikud kaasa arvatud, väga põhjalikud vere- ja uriinianalüüsid. Eestis puhkuse ajal mõtlesin ka, et võiks profülaktika mõttes ennast uurida, kuid et tervis tundus hea, asi sinnapaika jäigi. Vereproov näitas asja nimega mononukleoos. Hetk hiljem sain teada, et Epstein Barr ei olegi Taani kõlaritootja ja Mononukleoos nende Hi-Fi süsteem. Alguses raputasin pead, ei ole võimalik, ma ju tunnen ennast hästi. Leppisime kokku, et treenin edasi nagu varem ning ootame võimalikke arenguid."

"Peale laagrit sebisin ennast klubi kaubikule ja sain mugavalt Gironasse. Kohale jõudnud, läksin sõber Rene Mandriga 3 tundi väldanud trenni. Aeg õudsalt venis ja kõht läks tühjaks. Panin väsimuse reisimise arvele. Järgmisel päeval puhkasin ning plaanisin teisipäevaks pikka mõnusat päeva. Kavas oli 3.30-4.00 tundi ratast ja õhtul jõusaal. Esimesed 20 km sõitsin ära ning tulin koju tagasi. Külm hakkas ja tulin paksu tagi järgi. Kuigi tunne oli räbal ei plaaninud ma koju jääda. Ometi olin peale 1.30 sama väsinud kui harilikult 5 tunni järel ning uuesti välja ei läinudki. Õhtul ka trenni ei jõudnud. Kolmapäeval otsustasin sõita 3 tunni ringi. Mandriga sõitsime tõusudel 300 watti, aga kergust ei olnud kuskil. Süda kloppis ja sees tundus imelik. Järgmine päev puhkasin, väga raske oli olla, väsimus oli luus, lihas ja igas rakus. Kõhus tegid mingid organid valu, uurisin netist - need on sõbrad põrn ja maks. Kaelavalu sai ka selgeks - paistes lümfisõlmed. Käisin siis linnas, otsisin labori ja tegin uue vereproovi. Seegi proov oli positiivne."

"Tõmbasin kontakti klubi arstiga ning otsustasin Eestisse tulla. Eestis ehk lootust asjale süvitsi läheneda ja rohkem selgust saada. Doktor Mihkel Mardna aitas juba leida infektsionisti kellega konsulteerida. Lisaks rääkisin paari ratturiga, kes sama probleemiga võidelnud. Nende kogemusest sain natuke rahu tagasi. Lihtsalt aega vaja ja keha saab ise viirusega hakkama. Pean lihtsalt aega ja kannatust varuma. Veab, et see jama mind 3-4 aastat tagasi ei tabanud, siis ma oleks ennast halliks stressanud ja katastroofiolukorra välja kuulutanud. Täna imestan isegi, et nii rahulikult kogu lugu võtan. Võib-olla on kogemusi juurde tulnud ja piisavalt probleeme lahendatud, et ka sellest hädast jagu saada."