Murtud Taaramäe: Touri kokkuvõttega on nüüd jokk...
Tour de France´i teisel etapil peagrupile enam kui viie ja poole minutiga kaotanud Rein Taaramäe kirjutab Paf.com blogis, et velotuuri üldarvestuses ta kõrget kohta enam ei püüa. Astma valmistab probleeme ja ta ei näe hetkel lahendust, mis aitaks.
"Tänane päev tegi mind väga murelikuks ja samas ka õnnetuks, sest astma oli tugev. Ilmselt oli seis sama ka eile, kuid siledal maal ei saa arugi, kui pool kopsust ei funka, sest täisvõimsusel tuleb kihutada vähe. Täna, kui mäed algasid, siis esimesel tõusul suruti kohe pedaal põhja. Vaatasin, et ohoo, päris mõnus on olla. 3 km hiljem aga tajusin, et jalad on kahtlaselt hapnikuvõlas ja kilomeeter hiljem tundsin, kuidas keegi nagu vajutaks sees hingetoru kokku ning tõusu viimane kilt oli juba väga valu. Moraal langes koheselt ja väike depp tuli peale, sest sellises olukorras sõites tean juba, et iga järgnev mägi tuleb raskemalt kätte, sest valu, mis jalgadesse hapniku puudusel tuleb, aina koguneb ja koguneb….nii oligi.
Eelviimasest tõusust sain kobadega üle, kuid teadsin juba ette, et ime läheb tarvis, et viimasest järsust ja lühikesest tõusust üle saada, sest just selliseid põntse tuleb rünnata raske ülekandega püsti peal spurtides – st. täisvõimsusel. Käega siiski ei löönud, võitlesin endale pundis korraliku koha välja ja pool tõusu rabistasin ees äragi, kuid tundsin, et seda valu juba jalges enam välja ei kannata ja olin peaaegu seisma jäämas kui maha jäin, sest pilt virvendas õhupuudusest silme ees… nii siis päev lõppeski. Kurb on olla, sest ma ei näe praegu varianti, kuidas me astma kontrolli alla saaks, sest pole me ju suutnud seda teha ka viimase kuue kuuga. Ravimid lihtsalt ei aita ja need pillid, mis aitaksid, on keelatud ainete nimekirjas.
Tunne iseenesest on väga hea, kuid astma paneb mägedes piirid ette – nt. pulssi üle 160 ei õnnestu ajadagi, sest selleks pole hapnikupuuduses olevates jalgades enam lihtsalt jõudu. Nüüd võtan tuuril sellise taktika, et päev korraga. Kui tunnen, et astma on kontrolli all, siis lähen etappi ründama ja kui on vastupidi, siis ma väsimusel kuhjuda ei lase ja esimestega lõpuni punnima ei hakkaks. Väga kahju, sest tunnen, et olen vaimselt tuuriks paremini valmis kui kunagi varem. See aasta tunduvad paljud asjad suures pundis palju lihtsamad kui varasematel aastatel.
