Mihkel Räim hooajast: läks kolm korda paremini kui lootsin


Mihkel Räim võistlusrajal
Mihkel Räim võistlusrajalFoto: Irina Mägi

24-aastane saarlane Mihkel Räim on teist hooaega järjest enim UCI võite kogunud Eesti profirattur. Kelle jaoks üllatav fakt, kellele mitte. Mullu kogunes Räime arvele täistabamusi viis, tänavu kolm.

Viimased kaks aastat on ta sõitnud Iisraeli profiklubis Israel Cycling Academy (ICA) ja kasvanud koos klubiga. Tuleval kevadel võib Räime ees oodata suurtuuri debüüt, sest Giro d`Italia stardib Jeruusalemmast ning on väheusutav, et Iisraeli klubile ei anta wild cardi. Klubi on pildile pääsemiseks kõvasti panustanud. Kui sel hooajal oli eelarve hinnanguliselt kolm miljonit eurot (koos järelkasvutiimiga), siis tuleval aastal peaks eelarve kasvama kaks korda, kuuele miljonile. Palgatud on sõitjaid, kes varasemalt kuulunud kõige kõrgema taseme, World Touri klubidesse.

ICA tõusis enne 2017. aastat prokontinentaaltasemega klubiks, mis tagas võrreldes varasemaga tänavuseks hooajaks pääsu olulisemalt kaalukamatele sõitudele. Räim pääses starti viiel World Touri jõuproovil, lisaks hulgaliselt kõrgema kategooria sõite. 2016. aastal lubas tiimi tase sellistest võidusõitudest ainult unistada.

Vestleme Mihkel Räimega hooajast, kui ta on värskelt Eestisse tagasi jõudnud. Viimane võistlus Hiinas lõppes kukkumisega, vasaku käe küünarliiges on seniajani jäme nagu sprinteri jalg. Saaremaale jõudes ootab ees visiit arstide juurde.

Kas hooaeg kulges nii edukalt, nagu sa vaimusilmas ootasid?

Palju edukamalt! Kui lähed kõrgemale tasemele võistlema, siis on alati kartus, kas üldse tekib šanssi. Esiteks, tugevamate tiimikaaslaste vahel on raskem esile pääseda ja teiseks, kas kõrgem tase on üldse jõukohane. Mõtlesin hooaja eel, et kui ühe võidu kätte saan, poleks üldse paha. Aga tuli kolm võitu. Kolm korda parem!

Kui suur oli sportliku taseme erinevus võrreldes eelmise aasta kalendriga?

Eriti karm oli kevadel, kui sõitsime World Touri sõite. Endal polnud veel õiget vormi ja tiim oli lapsekingades. Siis toodi korralikult maa peale. Jahmatas, kuidas siledal saab rattaga nii kiiresti sõita. See oli täiesti ulmeline. Telekast on vahva vaadata, aga kui endal õiget vormi pole ja peab ikkagi võidu sõitma, siis on päris nutune tegelikult. Totaalne egopauk.

Aga seedisid ära? Hooaja käigus läks ju kõik ülesmäge.

Mul on ka varem seda juhtunud, et ma pole hooaja esimesed paar kuud liikuma saanud. Alles aprillis hakkab tunne heaks minema. Sel aastal täpselt samamoodi. Tänavu suutsin vormi päris pikalt hoida, isegi suvel kodus puhkamas käies ei tekkinud tagasilööki.
Selle hooaja võite ei anna eelmise aasta omadega võrrelda. Tase oli hoopis teine. Kui Colorado velotuuril etapivõidu sain, siis seal oli võistlemas kolm-neli World Touri tiimi. Konkurents oli kordades tihedam.

World Touri tiimid on rattaspordi kõrgeim tase, tundus nendega konkureerimine sulle jõukohane?

Täiesti okei. Sõitsin hooaja lõpus World Touri ühepäevasõite Kanadas, mis on päris rasked sõidud - maailmameistrivõistluste stiilis ringidel klassikud. Need rajad „tapavad“ kõiki. Vorm oli suhteliselt hea, kõrgmäestiku laagri efekt istus sees. Siis oli tase täiesti seeditav. Võrreldes kevadega hoopis teine tera. Areng hooaja lõikes oli päris suur.

ICA tiim palkas tulevaks hooajaks juurde päris mitmeid World Touri tasemel meeskondade kogemustega rattureid. Mida see sinu osas võib tähendada?

Olen seda tiimi spordidirektorite käest ka ise uurinud. Minu nägemuses on meil nüüd meeskonnas liialt palju ühe ja sama ampluaaga sõitjaid. Võib-olla nähakse head varianti, kuidas mehi jagada. Tiimil on järgmisel aastal kaks paralleelset võistluskalendrit, kohati vist isegi kolm. See annab võimaluse mitut rauda korraga tules hoida.
Tean, et mul tuleb hakata ka musta tööd tegema - finišites lahti vedama itaallast Kristian Sbaraglit. Ta liitub meiega World Touri tiimist Dimension Data. Eks näis. Üldiselt pole ma ühtegi hooaega alustanud tiimi liidrina, aga päeva lõpuks olen võitude arvult olnud kõige edukam. Mulle iseenesest sobib, et pingeid pole peal.

Kas sinu jaoks on eraldi eesmärgiks Giro d`Italiale pääsemine? On avalik saladus, et ICA korraldajatelt wild cardi kindlasti saab.

Mingis mõttes on see eesmärgiks ikka. Pole ju suurtuuri seni sõitnud. Samas on oht, et kui kolme nädalaga vindi üle keerad, siis ei pruugi ära taastuda ja terve hooaeg on tuksis. Ega ausalt öeldes midagi hullu poleks, kui ma ka Girole ei pääseks. Usun, et saan kunagi võimaluse suurtuuri sõita nii ehk naa. Pole mõtet kiirustada, aga teisalt oleks Girole pääs teatud verstapost.

Kas üsna edukate hooaegade peale on ka teistel tiimidel tekkinud sinu vastu elavam huvi?

Mul on tiimiga üks aasta lepingut alles. Tegelikult pakutakse ka lepingupikendust, et teha uus 2-aastane kokkulepe. Pakutakse paremaid tingimusi kui seni, kuid vahe pole väga suur. Pigem ma praegu alla ei kirjuta.
Eesti mõistes pakutakse okei tingimusi, aga mulle tundub, et pigem võtan riski ja vaatan, mis saab järgmisel aastal. Olen alles 24 ning peaksin iga hooajaga arenema. See lisab tuleviku osas kindlust. Teiste klubidega tegeleb agent, endal peavalu vähem. Aga huvi on olnud.

Kui rääkida arengust, siis milles sa oled kõige suurema sammu edasi teinud?

Endal on teatud asju raske tunnetada, areng toimub väga loomulikult. Vahest mõtlen mõne sõidu peale ja avastan, et eelmisel aastal poleks ma suutnud seal midagi teha. Kindlasti olen hakanud tõusudest paremini üles saama. Väga hea on treeningutel võrrelda tõusude aegasid. Kui sõidan talvel Gironas tõusu, suht maksimumiga, ja suvel lähen sama tõusu trennitempos, aga aeg on minut või poolteist kiirem, siis see näitab arengut. Ökonoomsust on juurde tulnud.
Mida ma sel aastal üldse ei treeninud, oli sprint. Pigem keskendusin klassikuteks valmistumisele – tegin palju viieminutilisi lõike, lühikese taastumisajaga. Nüüd tahan eesmärgiks võtta sprindifiniši arendamise. Tänavu suutsin endalegi üllatuseks kaks võitu saada suurest grupifinišist, varem mul sellesse usku väga polnud. Ega ma illusioone loo, tean, et ma pole sprinterite hulgas kõige kiirem mees. Ma pole ka elu ja surma piiril riskeerija, kamikaze, kes finišites nui neljaks igalt poolt läbi poeb. Pigem on mul finišiks ette „rongi“ vaja, et sealt siis otsustav liigutus teha.