Kas Rein Taaramäe ei olegi aasta parim jalgrattur?
Järgneva kirjatüki mõte ei ole kedagi hukka mõista, vaid veelkord mõtlema panna. Jalgratturite liidu inimesed on ise korduvalt väljendanud seisukohta (mis on ka siinkirjutaja arvates õige), et jalgrattaspordis ei ole tulemuslikkus otseselt mõõdetav tiitlivõistluste tulemustega. Nüüd aga käitutakse risti vastupidi - mägirattamaratoni Euroopa meister on ühtlasi ka aasta parim. Valitakse pakend, mitte sisu.
Ütlen täiesti siiralt, mul ei ole mitte midagi Allan Orase vastu. Sümpaatne inimene, suurepärane sportlane, aga tõele au andes, noorema generatsiooni hulgast on üles kasvanud tõeline talent.
22-aastane Rein Taaramäe on aastalõpu seisuga maailma reitingutabelis 47. kohal. Kõrgema kategooria Romandia velotuuril tänavu kolmas ja Šveitsi velotuuril kaheksas. Need tulemused on võrreldavad Jaanus Kuuma parimate päevade sõitudega paarikümne aasta eest, kedagi teist sinna lähedalegi panna pole.
Edestada 22-aastaselt maailma TOP-10 hulka kuuluvate velotuuride kokkuvõttes Alejandro Valverdet, Cadel Evansit, Denis Mentšovi, Andy Schlecki - mehi, kes on seisnud suurtuuride poodiumil! Seda ei suuda hetkel ja lähitulevikus eestlastest peale Taaramäe keegi. Sellist taset ei ole meil ka trekil, ega maastikul.
Euroopa meistrivõistlustel maastikurattamaratonis sai Eesti kuuikvõidu ehk Tartu Rattamaratoni rajal olid Orase kõrval võimelised võitma veel viis eestlast. Ja kui omavahel oleks hakatud kemplema, siis võinuks vabalt võidumees olla ka 40-aastane Jaan Kirsipuu. Kui see võit taganuks Kirsipuule aasta parima jalgratturi tiitli, usun, ta saatnuks Jalgratturite liidule märgukirja - mehed ärge tehke nalja ... Aga võib-olla ma eksin.
