Karm elu: Taaramäe kartis tervise pärast, aga bossid käskisid jätkata
Rein Taaramäe haigestus Vueltal angiini, kuid vaatamata selle sõitis ta täna kõrgmägedeetapi lõpuni. Üleelamised olid aga karmid, kui lugeda tema enda kommentaare Rattaproffide blogis.
Taaramäe alustab kirjeldusi eilsest puhkepäevast:
"Õhtupoole tundsin, et keha temperatuur on langenud, hakkas külm ja sain aru, et miski on valesti. Mõni aeg hiljem, kui keha temperatuuri sai mõõdetud, kohkusin veidi ära – 39 - arst pani diagnoosiks angiini, sest juba oma 4 päeva oli kurk rögane olnud ja punaseid täppe täis. Ega ma väga ei muretsenud, mõtlesin, noh mis seal ikka. (Sain antibiooktikume)"
"Täna hommikul oli tunne täitsa hea, jäin ise ka optimistiks ja mõtlesin, et küll kõik kenasti läheb.
Umbes tund enne starti aga tõusis taas palavik, 38.5... Läksin siiski starti, alguses sai korra esimesel tõusul koos nelja kaaslasega mõneks ajaks pundist plehkugi pandud ja vaatasin, et enesetundel pole vigagi, aga sellest pingutusest ma enam ära ei taastunudki. Kõik järgnevad tõusud jäin esimesena üksi maha ja sain laskumistel järgi. Jube olukord, jalas jõudu polnud, selg valutas, pea käis ringi, käed valutasid ja ka üks põlv loobus ära."
Kartsin oma tervise pärast ja rääkisin spordidirektoriga, et ma ei soovi nii jätkata, aga rattaspordis on killerite mentaliteet ning vastus oli, et kannata täna ära, õhtul hotellis paneme uue päeva paika. Okei, mis seal ikka, hambad ristis... Võib öelda, et kõik lätlased polegi sead :). Tänu Aleksejs Saramotinsile ma täna lõpuni jõudsin, jäin üksi 35km enne lõppu maha, Saramotins ootas mind ja aitas 20km (lükkas, vedas, tõmbas, jootis jne). Ilma temata poleks ma sprinterite grupetot ilmselt kätte saanudki."
"Terve etapp oli täna minu jaoks suur ületus, pole elu sees nii palju kannatanud. Vahetevahel heitsin tõusul pilgu srmile. Kui heas konditsioonis jõuan isegi 450w sõita, siis täna oli 250w täisgaas. Õudne päev, lõpetasin sõidu põhimõtteliselt meelemärkuseta. Alles 30min hiljem sain aru, et Moncoutie oli võitnud."
