Kangert arvab teadvat, kust Giro katkestamiseni viinud kõhuhäda alguse sai

Itaalia velotuuri pärast 12. etappi kõhuhäda tõttu pooleli jätnud Tanel Kangert võtab viimaste nädalate sündmused pikemalt kokku oma blogis, kus muu hulgas räägib, kust ta salapärase viiruse võis külge saada.

"Minu hädade jada hakkas pihta peale kaheksandat etappi. Päev algas täitsa meeldivalt ja lõputõus lubas meil meeskonnaga head tulemust teha. Sõidu viimane 30km hakkas küllaltki ootamatult tihedat hoovihma sadama. Kohati ujutas valing teed üle ja mäletan täpselt, kuidas enne viimast mäge läbisime tohutu suure voolava lombi kahtlaselt pruuni veega. Vesi, mis pahises hooga maanteele haises ja nägi ebameeldiv välja, ma ei tea, kas see on mälu vingerpuss, aga mulle tundub, et see löga sattus mulle pundis sõites näkku ja suhu," kirjutab ta.

"Pilt oli nii vapustav, et juhuslikult meie osteopaat läbis sama kohta autoga, ning filmis üle tee voolavat reovett. Ratturite seas on vana nali, et iga õige rattur on oma karjääri lõpuks vähemalt paar lusikatäit s###a ära söönud. Vaadake ainult neid kevadesi klassikuid, kus vihma korral ratturid väikestel külavaheteedel sõites pruuniks määrduvad. Tegu ei ole alati pelgalt põllumullaga, ikka rammusamat kraami ka sekka."

"Peale nimetatud etappi tundsin ennast väga näljasena, õhtul lasin heal ja veel paremal maitsta ning puukisin ennast (liiga) täis. Enne veel, kui käes magamaminek, tundsin kõhus keeramist ja iiveldust. Öö otsa keerutasin voodis, korralikult magamata. Hommikul 7 ajal kiirustasin juba oksendama ning igasugune isu oli kadunud. Hommikusöögilauas põrnitsesin tuimalt oma vastast ehk auravat valget riisi, sonkisin teist kahvliga, aga ükski amps suhu ei jõudnud. 220 km etapp ootamas, ning enesetunne sant mis sant," jätkas Kangert.

Loe täispikka blogipostitust SIIT