Jüri Savitski: Ma ei soovi kellelegi sarnaseid probleeme, mida olen pidanud üle elama
Kuna Chocolate Team võib uuesti tegevust alustada? Mis oli lõpetamise peamine põhjus? Teada on, et majandus on ju taastumas.
Väga raske öelda. Kui peate konkreetselt mind silmas, siis ise tahaks paariks-kolmeks aastaks aja maha võtta. Täna võttis minuga ühendust ühe Itaalia naiskonna mänedžer ja soovis koos meeste tiimi teha. Hetkel on nii värskelt meeles kogu see jama ja ma lihtsalt enam ei jõua. Pigem on asi psüühikas, mitte tahtmises. Samas pean arendama ka oma jalgrattapoodi, mis pole kerge vaev. Viimased seitse aastat olen ajuga 24 tundi ööpäevas tööd teinud. Ma ei soovi kellelegi selliseid probleeme, mida olen pidanud nendel aastatel üle elama. Olen lihtsalt väsinud. Aitab.
Kas poolakast treeneri vahetamine lätlase vastu oli õigustatud? Kas vastavad tõele kuuldused, et Andris Reiss lahkus Katjuša profiklubi palgale?
Poola treener Jacek Walczak oli tõesti hea leid. Nägin kohe, et mees tahab asju ajada professionaalselt. Kuid Jacekile pakuti tööd Poola trekikoondises ja see ei olnud võrreldav minu pakkumisega. Lätlane Andris Reiss tahtis juba 2008. aastal minuga koostööd teha ja nii me lõimegi käed. Andris on Itaalia taustaga ja tema põhimõtted spordist sobisid minu omadega. Olin ise poolteist aastat N.Liidu armeekoondises ja tean täpselt, millist vaeva tuleb tulemuste saavutamiseks näha. Seal saadud kogemus oli mulle heaks õppetunniks kogu eluks. Minu kunagine võistluskaaslane on hetkel Venemaa trekikoondise peatreener, keda abistasin mõned kuud tagasi Peterburis toimunud U-23 EM-il. Töö käib seal samamoodi nagu minu ajal. Ja uskuge - need Itaalia ja Venemaa meetodid toimivad väga hästi ka tänapäeval. Andris Reiss hakkab tööle koos Mario Cipolliniga Katjuša kontinentaalmeeskonnas ja Jacek Walczak on järgmisel hooajal tööl CCC POLSAT MTB tiimis.
Miks lahkus tegelikult tiimist Erki Pütsep? Kes oli teie arust läbi aastate KCT parim treener ja sõitja?
Erki on väga lahe inimene ja sportlasena ei saa ma teda hukka mõista. Prantsusmaal elades otsustas Pütsep ise, kas ja millal trenni läheb. Kui meeskond elab ühe katuse all, peab kord majas olema. Reiss selles suhtes järeleandmisi ei teinud. Treeneri valikus tõstaks Jaceki ja Andrise ühele pulgale, sest mõlemad mehed on oma ala tõelised profid.
Mainisite ühes intervjuus, et eestlastest noorrattureid, kes suudavad end piitsutada ja kannatavad koormusi, oleks napilt ühe käe sõrmede jagu võtta. Ometi näikse sõitjaid siinmail küll ja veel olevat - rattasport on üsna populaarne ning klubide juures päris hulga noori (Saaremaa, Viljandi, Tartu, ka CFC loomulikult Tallinnas). Kust ja miks Teie arvates need käärid sisse tulevad, et noorte loomulik areng ühtäkki katkeb?
Kindlasti on Eestis palju häid noori rattureid, kes tulevikus võivad saada Taaramäe, Kriidi ja Kangerti järglasteks. Eriti paistavad praegu silma Saaremaa ratturid, kus tehakse väga head tööd. Aga praegu Euroopasse proffide sõitudele minnes leiaksin Eestist ainult viis-kuus sobivat meest.
Kas eestis on üldse mõnda ettevõttet, kes oleks piisavalt jõukas, et toetada rattatiimi ja kas sellistel firmadel on huvi omada reklaamiväljundit Euroopas? Oskate nimetada mõnda konkreetset ettevõtet?
Eesti riik on viimastel aastatel teinud tohutult suure arengu. Vaadake Äripäeva TOP 100 ja te leiate seal palju tugevaid Eesti ettevõtteid. Tuleb leida see õige niit, kuidas ettevõtte juhile oma lemmikala tutvustada. Jalgrattasport on Euroopas vaadatuim spordiala jalgpalli järel, Belgias isegi number üks. Kalev Chocolate Factory üksi poleks suutnud iial kogu meeskonda üleval pidada. Olen Oliver Kruudale ääretult tänulik, et ta pani meeskonnale esimesena õla alla. Eesti sport oleks palju rikkam, kui selliseid mehi rohkem leiduks. Isegi kõige raskematel aegadel leidis Kruuda jalgrattaspordi aitamiseks võimaluse. Kindlasti oleks hea, kui ettevõte kuuluks eestlastele, sest läbi jalgrattaspordi on kõige odavam tutvustada oma toodangut välismaal. Pakkuda saab väga palju. Võistusriided, bussid, saateautod, jalgrattad - kõik kannaksid peasponsori nime. Rattariideid saab turustada erinevates jalgrattapoodides, sest profisportlaste riided on alati väga mugava lõikega ja harrastajatele on need meeltmööda.
Samas peaksime õnnelikud olema, et meil oli nii palju aastaid oma kontinentaalne meeskond. Läti meeskond pidas vastu ainult kolm aastat ja praeguseks hetkel on kindel, et seal isegi ei mõelda selle taastamisele. Seal pole hetkel ühtegi sellist inimest, kes kontinentaalse meeskonna kokku paneks. Neid jutte, mis räägitakse uuest Läti meeskonnast ma lihtsalt ei usu. Tean liialt hästi neid inimesi, kes selle taga on. Nad pole piisavalt hullud.
Kas tõesti ei ole Eestis ühtegi sellise tasemaga rattatreenerit kes oleks suuteline teami vedama? Miks Sinu arvates ei ole?
Eestis on palju häid jalgrattatreenereid, kes teevad oma igapäevast tööd kodupiirkonnas. Hommikul ärkavad ja lähevad tipa-tapa tööle ning õhtul tulevad koju oma kalli naise juurde. Kontinentaalmeeskonna treener peab viibima kümme kuud kodust eemal ja tundma võistluste korraldajaid. Välismaal tekib palju probleeme ja see nõuab ka head võõrkeelte oskust. Inglise ja vene keelest alati ei piisa. Kindlasti peaks lisaks oskama, kas prantsuse või itaalia keelt. Välistreeneritele olen pidanud maksma ka tunduvalt suuremat tasu kui kodustele. Ja uskuge mind - ma ei taha kedagi solvata, aga mina sellist inimest lihtsalt ei tunne. Ehk kunagi kauges tulevikus kui Jaan Kirsipuu loobub spordist, siis tema teadmised ja autoriteet oleksid hindamatud. Ehk isegi Allan Oras, kuid tema on juba teisel rindel tööl.
Kuidas seletate seda, et teie tiimi ratturid ei saanud kohalikel Eesti sõitudel löögile, kaotati isegi juunioridele, korduvalt.
Ma tõesti ei tea, et oleksime Eestis kaotanud juunioritele. Võib-olla rahvarallidel, aga seal me praktiliselt pole osalenud. Aga kindlasti näitab see, et meil on hea järelkasv. Tavaliselt oleme olnud ikka tasemel. Kodus olid meile tähtsaimaks jõuprooviks Eesti meistrivõistlused grupisõidus, kus oleme olnud pidevalt pjedestaalil. Oskari Kargu, Andrei Mustonen, Martin Puusepp, Mart Ojavee on olnud medalil. 2010. aastal võitsime U-23 vanuseklassis kulla ja hõbeda. Mina olen nende tulemustega väga rahul. Aga kordan - Eestis on palju ja tublisid noori rattureid, kes on suutnud ka Jaan Kirsipuud võita aga ainult rahvarallidel. Samas ei saa mainimata jätta 38-aastast Sigvard Kukke, kes on juba kuus aastad harrastajana töö kõrvalt treeninud ja suudab Eesis nii mõnegi võistluse võita. Jalgrattaspordi grupisõit on tihti loterii.
Meenub kui me Sigvard Kukega olime läbinud tiheda võistlusturnee Euroopas, siis kodus tahtsime natuke puhata, aga ei. Pidime küfeldama kohaliku rahvaspordi sarja ja hästi, sest Eestis ei saa jalga sirgeks lasta. Kohe tuleb kokku treenerite nõukogu ja ütleb, et näe Kukk ei jõua. Keegi ei suvatse mõelda sellele, et milline tihe kalender oli eelmisel nädalavahetusel Rootsis. Eestis ei saa minna starti ja rahulikult võitlust läbida. Sind lüüakse kohe kasti ja kaan naeltega kinni. Ja uskuge sealt välja saada on väga, väga raske.
Meeskonna 7 tegutsemisaasta juures kasvas tiimist välja vaid üks sõidumees, kes sai tõesti tuule tiibadesse (Mart Ojavee). Miks rohkem ei tulnud?
Natukene vale jutt, sest meie meeskonnas sõitmine on juba tuul tiibades. Peate silmas vist seda, et kes jätkab sportlasena. Kindlasti suudavad häid tulemusi näidata Martin Puusepp, Alo Jakin ja Gerd Jõeäär. Nemad võiksid lähiaastatel saada lepingu professionaalse meeskonnaga. Kurb on see, et Mart Ojavee ei sõida Euroopa meeskonnas, sest tema võimed lubaksid enamat. Kalev Chocolate Teami kalender oli palju tugevam kui CKT-TMT-Champion system´il, kus Ojavee hetkel sõidab. KCT oli tasemel meeskond väga võimsa kalendriga, kuhu tahtsid paljud Itaalia, Belgia noored tipud pääseda. Meie meeskonna tööd hinnati kõrgelt. Kuigi ka meil oli palju probleeme, mida alati tähele ei pandud. Aga ma ei tea ühtegi meeskonda, kus poleks probleeme.
Mida peate tiimi kõige suuremaks kordaminekuks ja mis jääb kõige rohkem kripeldama, kui midagi jääb?
Suuremad kordaminekud on seotud võitudega ja neid oli seitsme aasta jooksul palju. Tõusime UCI sõitudel 11 korda kõrgeimale pjedestaaliastmele. Teisi ja kolmandaid kohti oli üle kahekümne. Meeskonnas on sõitnud Soome, Poola, Leedu, Läti, Itaalia ja Eesti meistrid, kes lisasid meeskonda sära. Kui 2009. aastal kuulus meeskonda Tour de France'i kahekordne etapivõitja ja Itaalia meister Salvatore Commesso, siis tundis meeskonna vastu huvi ka Itaalia suurim telekanal RAI, kes tegi meist viis videoklippi. Tegelikult on iga suur võidusõit olnud meeskonnale pidupäev. Ja suuri sõite oli meil viimasel kahel aastal palju. Osalesime peaaegu kõikidel Itaalia suurematel esimese kategooria võistlustel.
Meenuvad ka Sigvard Kuke edukad etteasted erinevatel rahvusvahelistel võistlustel. Sigvard sai Euroopas üheksa ilusat võitu ja võin kindlalt öelda, et tegemist on kõigi aegade Eesti edukama mägiratturiga XC klassis. Kripeldama ei tahaks midagi jätta. Püüan kõik paha unustada ja eluga edasi minna.
