Haigusest kosunud Taaramäe kannatas ka teisel päeval peagrupi tempot
Veebruari esimeses pooles pea nädal aega viirushaiguse tõttu kodusel ravil olnud Rein Taaramäe (Cofidis) on hästi kosunud. Nädalavahetusel toimunud lühikesel kahepäevasel jõuproovil Tour Cycliste International du Haut Var (UCI kat 2.1) kannatas ta edukalt peagrupi tempot ning seda mõlemal päeval.
Velotuuri kokkuvõttes teenis Taaramäe 29. koha, jäädes võitjale alla vaid 14 sekundiga. Võrdse aja juures mahtusid esikolmikusse prantslane Arthur Vichot (FDJ) ja hollandlased Lars Boom ning Laurens Ten Dam (mõlemad Blanco Pro Cycling).
Pühapäeval sõidetud 2. etapi (207 km) võitis Boom, Taaramäe ületas finišijoone 32. positsioonil. Peagrupis jagati kohad 6-39.
Taaramäe kirjeldas päeva Paf.com blogis:
Terve päev oli üsna jube tempo. Punt lagunes ja mehi ainult pudenes eest. Suuri mägesid polnud, aga kogu aeg üks järsk põnts teise otsa ning siledat maad oli ülivähe! Vahepeal läks ka ilm jahedamaks ja käisin autost taas kindaid võtmas ning kile otsimas, sest Monsi mägi, mis lõppes 111. kilomeetril oli 1000 meetri kõrgusel, kus olid lumevallid tee ääres ja tee sulalumest märg. Ka temperetuur oli +5 kraadi kandis. Niisiis pidin selleks kiireks, umbes 70-80 km/h märjaks laskumiseks kile selga tõmbama ja kindad kätte ajama. Tüütu tegevus, aga mõnus soe oli ja kui teised kutid võimlesid ning peksid oma jäätunud käsi vastu lenksu oli päris hea meel, et kõik õigesti tegin. Laskumisel tundsin aga ühtäkki, et kurat kuidagi pehme on ratas. Hüppasin natuke sadulas ja tundsin, kuidas rehv läbi kummi asfaldini ulatus. Oli selge, et tuleb jooksu vahetada. Umbes 6 km enne laskumise lõppu sain jooksu vahetatud ja panin oma laskumisskilli hästi käima ning all olin juba taas pundi sabas. Kiidan veelkord Mavicut! All sai kile ja kindad maha aetud ja autosse visatud, uued kindad kätte ja lõpuni oligi jäänud vaid 50 km. Tuli hakata ralliks valmistuma, sest kõik, mis enne toimus, oli ainult kilomeetrite kulutamine ja pundis rahulikult istumine, ent nüüd tuli hakata tiimikaaslastega pundi ees istuma ja valvel olema. Kui miskit juhtub – keegi atakib jne, siis tuleb ju minna. Ahjaa, pundis oli ehk veel vaid 50-70 meest (alguses 150). Vot nii kang sõit!
Endas ma enam nii kindel polnud. Mitte, et tunne kehv oleks olnud, aga suurt väge ka kusagilt ei paistnud. Teada oli, et viimasel seinal jõuavad oma tagumikku liigutada just vägevad! Kõik sujus, tiimitöö oli võimas. Ainult üks asi oli jamasti, külmusime kõik jääkuubikuks, sest sadama hakkas mega külma vihma ja oi kui külm see oli. Siiamaani käed valusad.
Tõusu alla saime kenasti, esiotsas ja mitmekesi. Ohh ja see tõus oli raske! Esimene kilomeeter möödus suure tempoga ja viimasel 800 meetril panid need vägevad gaasi ja kuus meest said minema. Üks 300 meetrit enne selle rämeda seina lõppu läks punt ka pooleks. Atrõõvi järel oli eraldunud oma 15 meest ja kui punt minu ees katki läks, olin nii koomas, et ei suutnud järele minna. Heitsin pilgu kõrvale ja minu kõrval inises eilne võitja Hushovd. Selline tunne oli, et kutt sünnitab. Vähkres jubedalt ja nägu oli meeletult krimassis. Ilmselt ma ise parem välja ei näinud, sest olin samamoodi juba valuläve ületanud ning jubedalt koomas. Alla ei tahtnud aga anda, sest vahe esimese pundiga oli väike, tõusu lõpuks 100 meetrit ehk. Olin klindel, et laskumisel paneb Hushovd järele. Kui seal tõusul tõsiselt siplesime, siis tuli ühtäkki punane lennuk meist mööda – meie Garcia pani tuugalt ette järele. Jube masin! Hiljem selgus, et tüüp vahetas ratast tõusu all ja tuli tagant. Üksi nabis kõik lagunenud pundid kinni ja võibolla tegi tegelikult kiireima tõusu aja täna. Olen kindel, et kui kõik oleks tal klappinud, siis oleks ta täna ees jooksikutega olnud ning kokkuvõtte ja etapi ära pannud.
Tulles laskumise juurde tagasi, siis Hushovd ja tema abiline itaallane Quinziato tegidki nii, et laskumise all olime taas pundis. Järgnevalt rabelesime pundis koos Ag2r’i, BMC ja IAM’iga tööd teha, et esimesed kätte saada, ent tulutult. Need masinad seal ees olid ikka jube kõvad! Lõpuks jäi vahe vast 10 sekundi peale ja meie Egoitz kaotas finišis vaid Husovdile ja sedagi poole meetri jagu. Jube kõvas hoos on ta ikka. Väga hea, sest järgmine nädal hakkavad klassikud! Ise finišeerisin üdini koomas peagrupis. See töö tegemine tappis ikka kohutavalt!
200 m enne finišit oli äge vaatepilt. Kõigepealt käis pauk ja nägin, kuidas prantslane Geniez pani nagu snowtubingus kõhuli oma 100 meetrit. No täiesti lõpp kui kihvt pilt oli. Mehel olid käed ja jalad harali ning lohises lihtsalt väga pika liu. Eks tal võis valus olla, sest kiirus oli kindlasti üle 60km/h, kuid kulub talle ära. Ta on tuntud riskija ja kakleja, seega sai omad vitsad! Voila, pikk jutt, aga väga värvikas päev oli.
