“Minu jaoks oli see juba ei tea mitmes laager Sierra Nevada mäestikus ja nagu juba tavaks on saanud, siis veedan selle aja vinges treeningkeskuses C.A.R. Öö hind on 83 eurot, mille sees on 3 korda päevas buffet toitlustus, piiramatu jõusaali ja sauna kasutamise võimalus ning muidugi on mõeldud suhteliselt kõigele. Näiteks ruum rataste jaoks, kohvibaar jne. Kui sääraste laagrite maksumusest rääkida, siis on laagri eelarve suurus umbes 3000 eurot. Lisaks elamisele tuleb vähemalt jalgratturil ka kolmeks nädalaks auto rentida, sest kevadel juba mäest alla niisama lihtsalt iga hommik rattaga ei saa (lumi, vihm, külm). Muidugi tuleb sebida ka lennupiletid. Säärased laagrid maksan nagu ikka oma kulu ja kirjadega. Ükski koondis ega tiim n-ö eralõbusid kinni juba ei maksa. Loodetavasti tasub investeering seekord ennast ära,“ kirjutas Taaramäe Facebookis.

Seekordses laagris sai Taaramäe kõvasti tuult ja vihma, kuid siseruumidesse arvuti ette ta ikkagi trenni tegema ei asunud.

“Ilmad olid sellel aastal närud, kuid kehva ilmaga võitles kogu Euroopa ning Lõuna-Hispaania polnud erand. Kolmest nädalast sadas vihma põhimõtteliselt iga päev, aga vihm pole ratturi jaoks mingi vabandus ega takistus. Lühema treeningu korral saab alati sees pukil sõita (C.A.R.-is on olemas ka pukid, nii et oma materjali vedama ei pea). Kuid kui pikemat trenni pukil teha ei viitsi, siis eelistab üks tõsine vanakooli rattur kileka selga tõmmata ja märjas treenida. Tänapäeval on asi eriti lihtne, sest riietus on muutunud peaaegu märja- ja külmakindlaks. Viimasel ajal on nooremate ratturite generatsioon hakanud arvuti ees pukki väntama. Ekraanil jookseb ees siis virtuaalne ratturi kuju ja n-ö mängust ei puudu ka teised osalejad, kes live'is samal ajal pukil väntavad. Põnev, kuid praegu mind ei ahvatle. Võib olla ei hakkagi, sest ma olen juba ratturi keskeas ja vanadele kaladele uued asjad nii kergelt külge ei hakka,“ lisas ta.

Järgmise stardi teeb Taaramäe juba 31. märtsil, kui ta osaleb Baskimaal Induraini klassikul.