AINULT DELFIS: Katked Aavo Pikkuusi elulooraamatust: "Pikkuus versus Tammiste"

 (10)
Aavo Pikkuus 1978. aasta Rahutuuril, jalgratas
RIANovosti

Delfi pakub huvilistele lugemiseks katkeid jalgratturist olümpiavõitja ning maailmameistri Aavo Pikkuusi elulooraamatust „Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas“, mille kirjutas Gunnar Press. Raamat ilmub poelettidele esmaspäeval, 6. veebruaril.

Tallinnas võisteldud, pedaalivad Rein Kirsipuu jalgratturid järgmisel hommikul Tartu poole. Jõuavad pärastlõunaks Tähtvere baasi, jätavad üksteisega hüvasti ja lähevad koju puhkama. Kõik peale ühe.
17-aastane Aavo Pikkuus võtab sealsamas Tähtveres vastu Euroopa korvpallimeistri Aleksei Tammiste ettepaneku mängida veidi tennist.
Kolmandal tunnil Tammiste väsib või tüdib, aga temast märksa nõrgem mängumees Pikkuus tahab jonnakalt jätkata. "Mis sa ähid! Mina tulin just rattaga Tallinnast," teatab poiss suurele korvpallurile siiralt. "Oled sa lolliks läinud?" uurib niisama siiras Tammiste, kes ei usu esiti poisi sõnu. Ta peab enesega tibake aru, jääb siis uskuma ja võtab küsimuse tagasi: "Mis siin ikka küsida, muidugi oled loll!"

Kirsipuu õpetussõnad

"Jah, selline vast viietunnine enam-vähem rahulik rattasõit oli mu meetod taastada organismi. Nägin kõrvalt ka Aleksei Tammiste ja Aavo tennisemängu ning mõtlesin, et see poiss ei väsi vist kunagi," kiidab Kirsipuu. "Temas pulbitses hirmsasti tahtmist, kuid ületreening teda ei ohustanud. Aavo mootor oli suurepärane, taastumine väga hea, tervis täiesti korras. Vitaalsust oli küll ja küll! Nägin kohe, kui ta trenni tuli ja võistlema hakkas, et temas on uskumatult tugev sisu."
1933. aastal sündinud Rein Kirsipuu on tulnud jalgratturina Eesti trekimeistriks ja võitnud Spartaki üleliidulistelt meistrivõistlustelt hõbeda. Treeneritööd alustas ta 1959. aastal.
Kui Pikkuusist oli saanud täht, siis rääkis Kirsipuu pressikonverentsidel, et esialgu ei püüdnudki ta pühendada tulevikulootust suurematesse taktikakavalustesse: las rabeleb end parem tühjaks ja kogub rammu tähtsamateks aastateks.
"Umbes nii see oli," nõustub treener. "Käisin enamasti treeningutel kaasas ja jälgisin autost ka võistlusi, pärast arutasime asjad läbi ja lihvisime üht-teist, näiteks meeskonnatööd. Aga nii-öelda puhas taktika tuleb ikka võistluste käigus. Õiged järeldused tegi Aavo kogemuste lisandudes ja konkreetsete olukordade põhjal juba ise. Suuri konflikte meil ette ei tulnud, sest kuulsusele vaatamata ei muutunud ta pujääniks. Ei usu, et ükski hea sportlane täidaks treeneri nõudmised täielikult, 100 protsenti. Aga kui mõni vaidleb sageli vastu, siis Aavo ei kulutanud sellele aega. Ta hakkas asju peagi ise jagama ja võttis treeneri jutust just selle, mida pidas vajalikuks.
Kui otsida puudusi, siis eks ta oli vahel liialt hasartne ja riskis ülemäära. See tõi kaasa palju kukkumisi. Siiski poleks ta olnud impulsiivsuseta seesama mees, ta surus end läbi just pöörase tahtmisega! Ütleme nii, et ta talitas sisetunde järgi, ent keeras vahel vindi pisut üle."
"Rein Kirsipuu seisis mu eest esialgu väga kõvasti. Kui kuulusin juba liidu meestekoondisse, siis käis Rein korduvalt Rahutuuril ja ka olümpiamängudel, aga peatreener Viktor Kapitonovi kõrval tal enam suurt sõnaõigust polnud.

Nõu ja tuge andis Kirsipuu mulle ratturitee lõpuni. Meil olid kaua head suhted," tunnustab Pikkuus.
Kahjutundega tuleb nentida, et Kirsipuu ja Pikkuusi suhted ei jäänud lõpuni südamlikuks. Võimalik, et arusaamatusi tuli ette juba varem, aga kõrvaltvaatajale kulmineerusid need sajandivahetusel. Kui alaliidus valiti Eesti kuni 23-aastaste koondisele peatreenerit, eelistas Kirsipuu vastaskandidaat Raul Oja ja mõjutas vähemalt Pikkuusi arvates ka teiste hääletajate otsust.
Pikkuus polnud rahul ka sellega, et "Kirsipuu viis koondise mingile Soome kriteeriumile just Pikkuus Cupi ajal. Ometi andnuks tugev võidusõit meestele palju enam!" Ta lisab: "Mina pole Kirsipuuga tülitsenud, olen lihtsalt püüdnud tõsist vestlust vältida. Kui mu hingele on tehtud haiget, siis ei saa seda pärast niikuinii heaks rääkida."