MM-i KOLUMN | Michael Lilander: Panama ja Tuneesia mängisid MMile vääriliselt

Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldame pärast igat mängu MMil kolumni, mis käsitleb lõppenud mängu, mängu kangelasi või on pühendatud detailidele suure spordipeo ümber. Panama-Tuneesia mängu järel jagas kommentaare Michael Lilander.

Kui üksteise vastu mängivad kaks meeskonda, kelle jaoks see võit ja kolm punkti on olulisemad kui edasipääs, siis saab ikkagi öelda, et tegemist oli MMi väärilise mänguga. Eks muidugi enne MMi loodetakse palju, aga kui reaalselt mõelda, siis ega ei olnud neil meeskondadel erilisi võimalusi alagrupist edasi pääseda. Tänane oli pigem omavaheline põhimõtteline vastasseis, kes suudab võidu oma nimele saada. Kindlasti ei saa öelda, et tänases mängus polnud tiimidel tahtmist.

Esimene ja teine poolaeg olid üsna sarnased. Küll oli Panamal aga esimesel poolajal sees tipuründaja, kes poolajapausil välja võeti ning kelle asemel keskkaitsja platsile toodi. Seega esimesel poolajal, kui mängiti tipuründajaga, oli Panamal üleval rohkem jõudu, et survestada, ja Tuneesial oli raskem palliga ülespoole jõuda. Panama kasutas oma ühe võimaluse ära, natuke oli ka õnne, aga eks õnn on tugevamate poolt ja poolaeg 1:0 Panama kasuks.

Tundub pisut ootamatu vahetada kohe teise poolaja alguses tipuründaja keskkaitsja vastu, sest selgelt tundub, et Panama poolt mindi seisu hoidma, aga 45 minutit endast pisut tugevama vastase vastu hoida on keeruline. Siis veel õnnetu juhus, kui ühele Tuneesia võtmemängijale anti läbisööt ja kogu olukorra järel vahetati välja Panama poolt omapärase soenguga Roman Torres. See oli üks pöördemomentidest, kui Tuneesial läks kergemaks, sest Panama kaitseliinist läks üks liider välja, mistõttu kaitseliin läks auklikumaks ja Tuneesial oli lihtne sealt läbi mängida ning nii tekkis palju momente.

Panama küll kaotas täna, aga kui võtta neid arvesse kui jalgpalliriiki, siis nende jaoks oli loomulikult suur sündmus üldse saada MMile. Kindlasti kodudes olid kõik telerite ees ning iga viimnegi inimene elas kaasa – justnagu Islandi koondise puhul. Eks kõik hoidsid neile pöialt ja kui sa suudad veel MMil väravaid lüüa – eriti sellise suure riigi vastu nagu nad tegid Inglismaa vastu –, siis võid rahule jääda. Tänasest jääb neil ilmselt kripeldama, et ei suudetud eduseisu hoida, aga üldplaanis võivad nad rahule jääda. Tuneesia puhul läks teisel poolajal nagu oligi oodata, et nad võtavad pallihoidmise ja domineerimisega oma. Alagrupi mõttes aga ei oleks neid saanud survestada sellega, et oleksid pidanud Inglismaad või Belgiat võitma, sest mõlemad on jalgpalli suurriigid ja pretendendid MMi võitmisele.