MEENUTUS | Gunnar Leheste: esimene arvutimäng, Zidane'i peahoop ja Brasiilia avalik häbistamine

 (1)
MEENUTUS | Gunnar Leheste: esimene arvutimäng, Zidane'i peahoop ja Brasiilia avalik häbistamine
Zidane'i peahoopi kujutav skulptuur.Foto: AFP/SCANPIX

Iga nelja aasta tagant toimuvad jalgpallipidustused jõudsid minu teadvusse 1998. aastal, kui sain 10-aastaselt oma esimese FIFA arvutimängu.

Pärast papsiga telerist päris vuti vaatamist mängisin samade meeskondadega matšid uuesti läbi ning simuleerisin ette juba järgmise päeva kohtumisi. Hämmastas, kui reaalne oli arvutimäng võrreldes telekast nähtuga: staadionile sisenemine, hümnid, näod... Mäng ise tundus samuti nagu päris. Nüüd 20 aastat hiljem FIFA 98 graafikale tagasi vaadates ajab lihtsalt naerma - kuidas sellist kribu üldse mängida sai?

Järgmise MM-i eel välja antud FIFA 02 oli veel vingem. See oli esimene ja viimane kord, kui sai läbi teha terve valikturniiri. Haarata enesetapjalikult, kuid patriootlikult kontrolli teistest ründajatest kolm korda aeglasemate Andres Operi ja Indrek Zelinski üle ning tunnistada, et Portugal ja Holland on ikka kõvad küll. Finaalturniirile ma pikast harjutamisest hoolimata ei jõudnud. Mängutaseme madalamaks kui "world class" tuunimist takistas eneseuhkus.

Zidane vedas meeskonda alt

Põnevatest mängukäikudest rohkem on mind alati paelunud skandaalid. 2010 MM-i puhul meenuvad näiteks Prantsuse koondise sisetülid ja Nicolas Anelka LAV-ist koju saatmine, 2014 MM-ist Luis Suarezi hammustamisjuhtum... Miski ei saa aga vastu Zinedine Zidane'i pealöögile 2006. aasta finaalis vastu Marco Materazzi torsot. Mäletan tänini, milliseid emotsioone see tekitas, kui telekordused näitasid, mille eest Prantsuse legend punase sai. See ei tundunud ühestki otsast loogiline, et kellegi "katus" niimoodi "sõitma võib minna". Sellisel hetkel. Sellises mängus. Miljonite silmapaaride ees. Tollest hetkest kadus ka minu lugupidamine auväärt ründetuusa vastu. Lisaks sellele, et akt oli brutaalne, vedas ta ju ka oma meeskonda alt. Olgugi, et lisaaega oli jäänud vaid kümme minutit mängida. Ta oleks võinud selle ajaga ju kasvõi ise võiduvärava lüüa!

Seotud lood:

Seitse - üks!

Üks pöörane mängukäik jääb siiski elu lõpuni meelde. Saksamaa - Brasiilia eelmise MM-i 7:1. Vaatad seda kahe tippmeeskonna poolfinaalheitlust (hoidsin veel brassidele pöialt) ja näed, kuidas lüüakse üks, kaks, kolm... Mõtled, et nüüd vast aitab ja Saksamaa tõmbub kaitsesse, aga ei... Neli, viis, kuus... See on vist selline mäng, et igaüks oskab öelda täpselt, kus ta viibis hetkel, mil viiekordset maailmameistrit avalikult häbistati.

Kaks aastat hiljem kuulsin olümpia ajal brasiillaste endi suust, millist mõju see "saun" oli avaldanud. Nad ei uskunud, et nad enam üldse kunagi midagi võita võiks. Avamängus 0:0 viik LAV-iga, teises 0:0 viik Iraagiga. Neil oli ikka häbi. Tundub tagantjärele uskumatu, aga Brasiilia võitis olümpiakulla. Olin ise staadionil ja nägin, kuidas Neymari ja ta kaaslasi piltlikut öeldes kätel kanti. Tund aega pärast autasustamist polnud veel inimesed tribüünilt lahkunud, sest Neymar otsustas anda nii palju autogramme ja teha nii palju pilte kui enne staadioni sulgemist jõuab. Häbi nagu peoga pühitud!

Futboliit (talgpall)