Käivad Portugali ja Maroko kohtumise üleminutid. Maroko keskkaitsja Medhi Benatia patsutab selja tagant Portugali kolleegi Pepe turjale, mispeale Pepe jalad ühtäkki igasuguse toetusvõime kaotavad ning täismees murule viskub.

Ei tea, kas peakohtunik seda olukorda üldse nägi, aga VAR kindlasti. Mäng läks lihtsalt edasi.

See on totaalne häbiasi!

See, mida Pepe antud juhul tegi, on ju kohtuniku petmise üritus, teeseldes vigastust või vastase tehtud viga. See on reegliteraamatu järgi sõna-sõnalt simuleerimise definitsioon.

Paraku on kohtunikele antud juhised sellised, mis keelavad antud situatsioonis kollase kaardi näitamist. Mõni kuu tagasi Eesti Jalgpalli Liidu peakohtuniku Uno Tutkiga sellest vesteldes rääkis tema, et simuleerimiseks loetakse ainult sellist olukorda, kus kontakti vastasega üldse ei olnud. Kontakti korral ei saavat kohtunik hinnata, kui tugev puude tegelikult oli või kui valus mängijal on.

Jama!

Muidugi saavad kohtunikud seda teha. Loomulikult mitte kõikides olukordades, aga Pepe juhtumi puhul kohe kindlasti. Sellisel viisil tola mängimine lihtsalt peab lõppema, sellist jalgpalli ei taha keegi vaadata. Praegused kohtunike suunised aga pigem isegi julgustavad seda, sest millegipärast ei järgne sellele isegi mitte näpuviibutust.

Ometi oleks ju lahendus lihtne: isegi kui mõne pepe, neymari, suareze või ronaldo vastu tehti hoolimatu viga, aga kohtunik saab aru, et kannataja pingutas näitlemisega üle, järgneks lihtsalt kaks kollast kaarti: üks vea tegijale, teine vigastust teeselnud pallurile, ebasportliku käitumise eest.