„Viimane nüanss on päris oluline jätkusuutlikkuse mõttes, sest tihtipeale satuvad tiheda mängugraafiku tõttu raskustesse “õhukesed” meeskonnad ning tippmeeskonadele annab see enamjaolt selget edu,“ arutleb Olybeti äriarenduse juht Vladimir Dratšov.

„Praeguses olukorras on märkimisväärselt rohkem olnud ka nõrgematel aega keskenduda ja läbi mõelda strateegiaid suurtega mängimiseks.“
Teine oluline aspekt on see, et koefitsiendid erinevad tavapärastest veel sellegipoolest, et Hispaania meeskonnad on antud olukorras favoriitidena selgelt tagaplaanil. Põhjus on ka lihtne, nii Realil kui ka Barcelonal tuleb mängida üks mäng rohkem, kui näiteks Atleticol või PSG-l.

„Tegelikult ongi kindlas eelisseisuses need meeskonnad, kes juba on veerandfinaalis ja siinkohal on kogu eelöeldu parimaks näiteks Atalanta meeskond, kes on antud hetkel Meistrite Liiga võitja vaates koguni viies soosik. Võiks ju öelda, et Itaalia kolmas meeskond peabki olema tippkonkurentsis, kuid nii Atalanta hooaja lõpp (vaid kaks võitu viiest mängust) kui ka Juventuse ning Real Madridi oluliselt kõrgemad koefitsiendid (loe: madalamad võimalused võita) ei ole teps mitte tavapärased,“ lisas Dratšov.

Aga siiski on kogu potis ka kaks meeskonda, kes seisavad nii koefitsientide mõttes kui ka mängu ilu mõttes hetkseisuga teistest tunduvalt kõrgemal. Just nende viimaste koduliiga mängude vorm on parimaks lakmuspaberiks sellele, miks nad selgelt eristuvad. Mõlema 5:0 skoor viimasest mängust on hea indikaator, kuid ei tasu unustada, et näiteks Cityl on asi kaugel vormistamisest, kui mängitakse kodus Realiga. Üheväravaline edu on küll edu, kuid võrreldes Bayerniga, kes läheb pelgalt vormistama, on Cityle tööd jäänud märksa rohkem.

„Siinkohal tulebki mängu suur intriig, kas pelgalt koduliiga mängude põhjal otsustamine on viljakas tegevus või mitte? Nii City kui ka Real on võitnud oma viimasest viiest mängust kõik, kuid mõlemad on mänginud selgelt tabeli alumise poole meeskondadega, kui välja arvata üksikud erandid (Villareal). Selles mõttes ongi olukord intrigeeriv, sest segi on nii graafikud (kellel millal lõppes koduliiga?), mängude järjed (kellel rohkem mängida, kellel vähem), kui ka asjaolu, et puudub rahvusvaheliste tippmängude võrdlusbaas viimasest viiest kuust.

Sellise segaduse vilju võib juba praegu näha näiteks NBA-s, kus Disneylandis peetavad mängud on kerge vaevaga eristatavad neist, mis toimusid põhihooajal. Ja nagu NBA-ski, tasuks Meistrite liigas eelkõige silma peal hoida tugevatele üllatajatele, kui põhihooaja liidritele. Seega suur küsimus võiks olla, kas Atalantast ning Leipzigust võiks saada play off’ides NBA analooge tuues Phoenix Suns ja Indiana Pacers (mõlemad 3 võitu ja 0 kaotust)?

Olybeti koefitsientele saab silma peale visata ja kaasa lüüa SIIN.

Jaga
Kommentaarid