MEISTRITE LIIGA PÄEVIK | Mis on Meistrite liigaga viimastel aastatel ometi juhtunud?


MEISTRITE LIIGA PÄEVIK | Mis on Meistrite liigaga viimastel aastatel ometi juhtunud?
Foto, mis iseloomustab eilset mängu suurepäraselt. Fernando Llorente ja Kieran Trippier tähistavad, City mehed nõuavad taamal käega mänguFoto: JON SUPER, AP/Scanpix

Ilmselt on Meistrite liiga hümni juures midagi, mis muudab need suured jalgpallimängud viimasel ajal üha sagedamini emotsioonidest pungil põnevuslahinguteks, kus väravaid on palju ning juhtuda võib absoluutselt kõike.

Võib-olla on see lihtsalt mingisugune ekslik mulje. Ei tea, pole protsente või keskmist väravate arvu ja midagi sellist välja arvutanud. Ent see tunne ütleb, et Meistrite liiga play-off'id on viimastel hooaegadel olnud kohe eriliselt dramaatilised. Jalgpall steroididel.

Võtame kas või viimased kolm hooaega.

2016-17: Juba kaheksandikfinaalis nägime esmalt seda, kuidas Barcelona PSG vastu avamängu 0:4 kaotas, ent seejärel täiesti lootusetust seisust viimaste minutitega kolm väravat lõi ning 6:1 võiduga edasi pääses. Päev hiljem oskas Manchester City verinoore Monaco vastu esimese mängu 5:3 võidu maha mängida, mis jäi ehk isegi pisut PSG suure kollapsi varju.

Veerandfinaalis alistas Madridi Real Müncheni Bayerni kokkuvõttes 6:3... lisaajal.

Seotud lood:

2017-18: Tõsiselt juhtuma hakkas veerandfinaalis, kui samal ajal mängisid Manchester City - Liverpool ja Roma - Barcelona. Samal ajal kui paljud jalgpallisõbrad vaatasid ilmselt seda, kuidas Liverpool löömatuks peetud City varuosadeks võttis, suutis Roma Barcelona vastu avamängu 1:4 kaotusseisu edasipääsuks mängida. Kostas Manolase värav, mis Roma poolfinaali saatis, oli ilmselt hooaja kõige emotsionaalsem tabamus üldse.

Päev hiljem sai Madridi Real Juventuse vastu edasi alles kaheksanda üleminuti penalti tõttu, kusjuures enne seda saadeti Gianluigi Buffon (täiesti õigustatult!) punase kaardiga väljakult minema.

Poolfinaalis kaotas Roma avamängu Liverpoolile 2:5, ent suutis imekombel teise mängu lõpu ärevaks muuta, kui Radja Nainggolan 86. ja 90+4. minutil skoori tegi. Viimane tabamus tuli sealjuures penaltist, mis määrati Ragnar Klavani käega mängu tõttu - kusjuures kohtunike otsus oli selles olukorras totaalselt absurdne ning oleks VAR-i ajastul kiirelt ümber pööratud.

Finaali mäletame kõik - kurb, et eelkõige jäädakse seda mäletama Loris Kariuse peapõrutuse tõttu tehtud eksimuste, mitte Gareth Bale'i imetabase käärlöögi tõttu.

Loe veel

2018-19: Mängitud on alles kaks play-off ringi, kuid juhtunud on juba omajagu. Noor Amsterdami Ajax on esmalt konkurentsist löönud kolmekordse valitseva võitja Reali ning seejärel veel ka Juventuse ja Cristiano Ronaldo. Juventus sai sealjuures veerandfinaali vaid tänu Cristiano Ronaldo ülivägevale kübaratrikile, mis Madridi Atletico vastu avamängu 0:2 kaotuse 3:2 võiduks pööras. Unustada ei tasu ka PSG järjekordset käkerdamist, kui Manchester Unitedi vastu kindlana näinud eduseis kodumurul käest mängiti.

Ja nüüd see veerandfinaal Tottenhami ja Manchester City vahel. See kordusmäng on ilmselt üks vägevamaid matše, mida Euroopa jalgpall on üldse kunagi näinud - just draama poolest. Nii absurdne kui see ka ei tundu, suutsid mõlemad meeskonnad esimese 20 minuti jooksul kaotusseisu jääda ning seejärel juhtima minna. Mängu lõpus said mõlemad leerid tunda seda, mida tähendab poolfinaali pääseda - City puhul said nemad seda nautida aga vaid 68 sekundit, enne kui VAR võiduvärava ära võttis.

VAR on sealjuures üldiselt Meistrite liigale palju juurde andnud - meeldib ta või mitte, aga pole võimalik eitada, et draamat saab sellega lihtsalt kordades rohkem. Ja mis meil selle vastu olla saaks?

Futboliit (talgpall)