"Mulle tehti täna taas külaskäik, mis mind väga rõõmustab. Mu perekond tähendab mulle kõike, nende pärast ma igapäevaseid takistusi ületangi. See takistus on olnud mu elu raskemaid. Ma ei sooviks seda kellelegi," kirjutas hispaanlane Instagrami postituses.

"See valu ja hirm, teadmatus, mis toimub või kaua see veel kestab... Need olid mu elu pikimad 15 minutit."

"Tahan öelda, et see šokk, mis iga päevaga järjest rohkem vaibub, on asendumas tahtega edasi elada, võidelda, töötada, naerda, nutta, tunda, armastada, uskuda, mängida, treenida, nautida oma inimesi, lähedasi, tiimikaaslasi, oma kirge, kaitsta, nuusutada enna mängu muru lõhna, nagu ma alati enese mänguks motiveerimise teen. Näha inimestega täidetud tribüüne, kes armastavad seda spordiala, häid inimesi, kes tahavad ainult kogeda jalgpallist saadavat emotsiooni ja ülejäänud maailma unustada, eriti selle maailma, mis on segasem kui kunagi varem."

"Palun vaid ühte asja. AINUS, MIDA ME PEAKSIME TEGEMA, on see, et me KÕIK peaksime elama rahus ja sõdadele lõpu tegema."

"Kui ma vaatan oma paistes ja katkist rannet, siis teate, mida ma tunnen? Uhkust. Ma vaatan seda ja tunnen uhkust, et hoolimata kogu kahjust, mida nad tahtsid teha, lõppes see ainult sellega. Tänan arste, õdesid, füsioterapeute ja kõiki, kes on mul aidanud paraneda ja mu rannet terveks teha. Tänan tuhandeid ja tuhandeid inimesi, meediat, Borussia klubi ja meeskonnakaaslasi, kes on mulle saatnud toetusavaldusi... Iga väiksemgi žest on andnud mulle jõudu ALATI edasi minna."

"Tahtsin selle välja öelda ja selja taha jätta, et ma saaksin keskenduda sada protsenti tervenemisele nii ruttu kui võimalik."

Kolm lõhkekeha plahvatas teisipäeval Dortmundi Borussia bussi lähedal, kui see oli siirdumas hotellist Meistrite liiga finaalmängule AS Monacoga. Bartra oli ainus, kes vigastada sai, kuigi lõhkekehad olid täidetud naeltega, millest osad jäid kinni bussi istmete peatugedesse.

Hoy he vuelto a recibir en el hospital la visita que más feliz me hace. Ellas son mi todo, la razón por la que lucho para superar siempre los obstáculos y este ha sido el peor de mi vida, una experiencia que no desearía a nadie en este mundo. El dolor, el pánico y la incerteza de no saber lo que estaba pasando, ni cuánto tiempo duraría... fueron los 15 minutos más largos y duros de mi vida. A todo esto os quiero decir, que creo que el shock de estos días va disminuyendo cada vez más y a la vez se suman las ganas de vivir, de luchar, de trabajar, de reír, de llorar, de sentir, de querer, de creer, de jugar, de entrenar, de seguir disfrutando de mi gente, seres queridos, compañeros, de mi pasión, de defender, de oler el césped como hago antes de que empiece el partido y motivarme. De ver las gradas llenas de personas que aman nuestra profesión, gente buena que sólo quiere que le hagamos sentir emociones para olvidarse del mundo y sobre todo de este mundo en el que vivimos, cada vez más loco. Lo único que pido, LO ÚNICO, es que vivamos TODOS en paz y dejemos atrás las guerras. Estos días cuando me miro la muñeca, hinchada y malherida, sabéis qué siento? Orgullo. La miro orgulloso pensando en que todo el daño que querían hacernos el martes, se quedó en esto. Gracias a los doctores, enfermeras, fisioterapeutas y personas que me ayudan a recuperar y que la muñeca quede perfecta. A las miles y miles de personas, medios, organizaciones de todo tipo, el BVB y compañeros, que me habéis hecho llegar vuestro apoyo y cariño. Por pequeño que sea, me ha llenado increíblemente de fuerzas para seguir SIEMPRE adelante. Necesitaba escribir y desahogarme y así zanjar todo para ya solo pensar en ponerme al 100% lo más pronto posible! Un saludo muy grande! Marc 💛

A post shared by Marc Bartra (@marcbartra) on Apr 14, 2017 at 3:38am PDT