Avamatši lähenedes on lehed ning TV pühendanud aina rohkem ruumi ja aega suurüritusele, linnas sõitvatel autodel on iga päevaga aina rohkem LAV-i lippusid (sekka ka mõni üksik Inglismaa lipp) ning inimeste riietus on iga päevaga aina kollasemaks muutunud. Täna hommikul äratasid hotelliaknast sisse kostvad vuvuzela helid ülesse juba enne seitset hommikul. Kui alguses kõlas meedias ja sõnavõttudes uhkus selle üle, et finaalturniir Aafrikas toimub, kutsuti toetama kodumeeskonda - Bafana Bafanat - ning väljendati lootust, et see toetus ühendab rahvast, siis mida lähemale avavilele, seda julgemaks läksid ka ootused kodumeeskonna esinemise suhtes. Eile hakati rääkima juba MM-tiitli võitmisest...

Eilehommikusel FIFA kongressil teatas FIFA president Sepp Blatter uhkusega, et tema missioon on täidetud ja MM-finaalturniir Aafrikasse toodud. Samas avaldas ta ka oma soovi järgmise aasta kongressil Zürichis taaskord presidendiks saada. Ja vaevalt tal sellega suuri probleeme tuleb, Aafrika rohkearvulised hääled on elu lõpuni kindlustatud.  

MM-i avapauguks oli eileõhtune kontsert, kus suurima ovatsioonid said Alicia Key ja Shakira. Elu ja muusikat oskavad kohalikud tõesti nautida, tantsisid kõik, isegi siis, kui muusika parajasti ei mänginud.  

Kui nautimisega on kõik korras, siis organiseerimisoskused jätavad kõvasti soovida. Nii eilsele kontserdile sõidul kui ka tänasele avamängule minnes valitses liikluses tõeline kaos. Ummikud algasid staadionist kilomeetrite kaugusel, liikluse korraldamine oli alla igasugust arvestust. Tagasisõidul kontserdilt sai liiklusõnnetuses surma Nelson Mandela lapselaps ning seetõttu jäi algselt avamängule tulla lubanud kohalik ebajumal, keda üheski sõnavõtus mainimata ei unustata, siiski tulemata.  

Kui enne MM-i räägiti palju turvalisusest ja kinnitati, et kõik on kontrolli all, siis tegelikkus on vastupidine. Turvakontroll staadionil oli praktiliselt olematu. Metalliotsijad olid küll olemas, aga sealt läbi ja kõrvalt ümber minevat inimvoolu ei suudetud üldse kontrollida. Kui sul oli kaelas mingigi silt, kuhu FIFA peale kirjutatud, lubati sind minna kuhu iganes. Ei imestaks üldse, kui ka Osama bin Laden oleks staadionil istunud ja mängu nautinud, FIFA kaart kaelas. Jõudemonstratsioonist, mida väljendas sõjaväekopterite ümber staadioni tiirutamine ja hävitajate ülelennud, vaevalt praktilist abi on. Ajakirjanike röövimisest on juba juttu olnud ja ilmselt on ümbrus ka linnas tõesti ohtlik, sest bussiga ringi sõites olen tänavatel näinud ainult mustanahalisi inimesi jalutamas. Tõsi, kesklinna pole seni põigata jõudnud. Mujal aga näed valget inimest ainult autoroolis. FIFA kongressi delegaatide hulgas liikus kõmuna, et kui Hyundai poolt korraldamiseks antud autod vabatahtlikest juhtidele välja jagati, siis järgmisel hommikul 120 juhti tööle ei ilmunud ja autosid pole rohkem nähtud. Mine võta kinni, kas see on kellegi nali või on kõmul ka tõepõhi all.  

Soccer City staadioni ehitajatele saab see-eest öelda vaid kiidusõnu. Staadion on igati kaasaegne ja mugav ning selles katlas istudes jalgpalli vaadata on tõeline mõnu. Ka väljanägemine on imposantne. Nii projekteerijad kui ehitajad on teinud tublit tööd. Samas jättis organiseerimine taaskord soovida. Toitlustuspunktide juures puudusid lauad, kuhu inimesed saaks oma joogipudeli või söögitaldriku toetada, nii kogunesid inimesed betoonist prügikastide ümber, kuhu sai pisut toetada. Võileivad ja hotdogid (millel sõnaga hot oli sama vähe pistmist, kui sõnaga dog, lihtsalt külm sai ja vorst) lõppesid juba enne mängu algust ja nii pidi enamus inimesi, kes liikluskaose tõttu juba kell üksteist kodust välja tulid ja ilmselt alles õhtul üheksa paiku tagasi jõudsid, päev läbi ilma söömata olema.   Avatseremoonialt tõi sooja südamesse sini-must-valge nägemine väljakul, tore, et finalistide ja Aafrika kõrval said pisut tähelepanu ka kõik osavõtjad. Ka vuvuzelad eriti ei häirinud, kümned tuhanded vuvuzelad olid lihtsalt taustasuminaks, nagu peret heitev mesilassülem. Seda üldist suminat ei pane lihtsalt tähele, üksik kõrval puhuv vuvuzela häiris palju enam.  

Nüüd siis pisut ka avamängust. Kuigi Bafana Bafana lootused olid kõrgeks puhutud, oli Mehhiko siiski selgelt parem meeskond. Kiired ja tehnilised mehhiklased tekitasid hulgaliselt momente ja väljakuperemeestel oli õnne, et nad juba esimesel poolajal 3-4 palli võrgust välja võtma ei pidanud. Kuigi teisel poolajal nõelas LAV paar korda teravalt ja asus ka mängu juhtima, oleks mehhiklaste kaotus olnud ülekohtune. Mehhiko pole MM-finaalturniirile jõudes veel kunagi alagrupimängudega piirdunud ja kui nad samamoodi jätkavad kui avamängus, jätkub see ilus seeria ka seekord. Mängu parimaks oli minu arvates Galatasarays mängiv Giovani Dos Santos, mehhiklaste kiire ründaja valmistas LAV-i kaitsele palju peavalu. Kõige silmatorkavam oli aga kindlasti 171 cm pikkune mehhiklaste väravavaht Oscar Perez. Teda algul vaadates tekkis küsimus, kas Mehhikos paremate füüsiliste eeldustega väravavahte tõesti pole. Teda jälgides aga selgus, et puudujäägid pikkuses kompenseerib ta kiiruse, liikuvuse ja hea kohavalikuga. Perez seikles tihti väljaspool oma karistusala, mängides nii pea kui jalaga, aga olles alati õigel ajal esimesena jaol. Bafana Bafana oli suurest kohustusekoormast ilmselt pinges ja krampis ning seetõttu mäng eriti rünnakul alguses ei sujunud. Ehk mängiti ennast nüüd lahti ja edaspidi läheb tõusvas joones.  

Kuna grupp A teises mängus Prantsusmaa ja Uruguai viigistasid ning prantslaste mäng oli suhteliselt hambutu, siis ma väga ei imestaks kui eelmise MM-i finalistid seekord alagrupiga piirduma peaksid. Samas on Uruguail Forlani ja Suarezi näol võib-olla selle MM-i üks paremaid ründeduosid.   Seega võib öelda, et pärast avapäeva on A grupis seis väga põnev ning edasipääsejaid ennustada väga keeruline. Mis aga väga oluline - Bafana Bafana lootused on endiselt üleval ja see on MM-i atmosfääri seisukohalt väga oluline.

TARMO LEHISTE, JOHANNESBURG