Aivar Pohlak (57) ja Eesti jalgpall põimuvad maarjamaalase peas üheks. Ütled Pohlak, mõtled jalgpall, ning vastupidi. Kõik hea, mis Eesti vutis on (ala laiem ülesehitamine ja süsteemi loomine, uhke esindusstaadion, suur hulk harrastajaid), oleks nagu tema teene. Aga kui koondis on kaotuselainel, kirutakse esmajoones juhtoinast.
Jalgpalliliidu juhatuses on Pohlak juba 1993. aastast, asepresidendiks sai 2003, presidendiks 2007. Tema eelkäijad presidenditoolil olid Edgar Savisaar (1989–1992), Mart Opmann (1992–1994), Peeter Küttis (1994–2003) ja Indrek Kannik (2003–2006). Tegelikult väidetakse, et sisuliselt on Pohlak olnud peamine niiditõmbaja ikkagi juba aastakümneid. Pärast inetut avalikku tüli Kannikuga mõistis Pohlak, et tal on lihtsam oma ideid ellu viia, kui laseb valida ennast presidendiks. Viimasel kolmel korral, kui alaliidu presidenti on valitud, pole tal vastaskandidaati olnud, viimati valiti ta tagasi ühel häälel. Pohlaku volitused kehtivad 2021. aastani, aga praeguse seisuga tundub, et ta jääb ametipostile täpselt nii kauaks, kui ise jaksab ja tahab, sest alaliidus opositsioon sisuliselt puudub.
Presidentide vahetuse aasta
Kui tavaline selline „professionaalne pikaealisus” on? Teeme põhjaliku ülevaate olukorrast teistes Euroopa riikides. Tuleb välja, et see on väga põnev ja täitsa omaette maailm, kus on palju värvikaid isiksusi, mõistagi ohtralt skandaale, kus võimuvõitlus läheb kohati kole ägedaks, samal ajal kui mõnes kohas tiksub kõik tulemuste puudumisest hoolimata rahulikult omasoodu aastakümneid ja presidendid lahkuvad seal kabinetist pigem, jalad ees.
Lõppev aasta oli Euroopa jalgpallis presidentide vahetamise mõttes üsna turbulentne, 55 riigist koguni 13 valiti uus „vutikuningas” – Saksamaal, Hollandis, Venemaal, Türgis, Bulgaarias, Šveitsis, Valgevenes, Belgias, Andorras, Lätis, Moldovas, Põhja-Makedoonias ja Maltal. Kolme viimase aasta jooksul on verevahetus toimunud 27 ja viie aasta arvestuses koguni 36 riigis (65%).
Pohlak on viimastel aastatel teinud staažikate pingereas korraliku tõusu, sest mõnegi kauaaegne presidendi töö on ühel või teisel põhjusel lõppenud. Kõige proosalisem oli lugu Hollandis, kus Michael van Praag (ametiaeg 2008-2019) ei saanudki enam uuesti kandideerida, kuna ametisoleku ajale on pandud limiit.