Jalgpalli kasvu parim peegeldaja on maailmameistrivõistlused. Kui avaturniiril 1930. aastal võisid osaleda kõik FIFA liikmed ja puudusid valikmängud, siis juba neli aastat hiljem toimunud finaalturniiri eel pidas 16 koha pärast võitlust 27 koondist.
Diplomaatia
1970. aastaks oli valiksarja kirja pannud koondiste hulk paisunud 75 peale, ühtekokku peeti 172 valikmängu. 1982. aasta finaalturniiri eel osales 305 valikmängus juba 103 koondist, aastaks 2010 jõuti 200 koondise ja 853 valikmänguni. Praegu on FIFA-l liikmeid 211.
Paralleelselt on kasvanud ka finaalturniirile lubatud koondiste arv: kuni 1978. aastani pääses lõppvõistlustele 16 koondist, sealt edasi nelja korral 24 ning alates 1998. aastast tõusis koondiste arv 32ni.
Sarnast liikumist saab vaadelda ka Euroopas. Kui UEFA alustas 28 liikmega, siis aastaks 1992 oli neid 41 ja tänapäevaks juba 55. Kuni 1976. aastani lubati finaalturniirile neli, seejärel kaheksa ning alates 1996. aastast 16 koondist. Tänavu on esimest korda finaalis 24 rahvusmeeskonda.
FIFA ja UEFA areng käib sünkroonis, sest riikide iseseisvumist mõjutavad poliitilised sündmused, jalgpalli harrastajate arvu kasv ja ülemaailmne huvi jalgpalli vastu ei jäta kumbagi organisatsiooni puutumata. Nii pole imestada, et värske UEFA-kogemusega FIFA uus president Gianni Infantino on lubanud viia MM-finaalturniiril osalevate koondiste arvu 40ni.
Ühelt poolt on tegemist jalgpallidiplomaatilise sammuga – vutti mängivate riikide hulk on kasvanud, mistõttu on loogiline anda rohkematele ligipääs finaali ja seda nii üleilmses kontekstis kui ka maailmajagudele eraldatavaid kohti vaadates. Jalgpall on kogu planeedi endaga haaranud ja väljaspool Euroopat asuvate riikide arvukus ja tase tõuseb, mis loob õigustatud ootuse ka rohkem finaalturniiri kohti teenida. Kas kellegi arvelt või on tark hoopis kohtade arvu suurendada?
Seejuures kehtib jalgpallis, erinevalt paljudest elualadest, reaalne demokraatia, kus kõigil FIFA või UEFA liikmetel on otsustamisprotsessis võrdne arv hääli. Oled sa Eesti või Inglismaa, Eritrea või India – jalgpallidiplomaatias peab sinuga arvestama. See omakorda tagab keskmiste ja väiksemate riikide huvide kaitsmise, sest neid on alati kõige rohkem.
Sportlik tase
Teiselt poolt on samm finaalturniiril osalevate riikide arvu suurendada sügavalt sportlik. Koos harrastajate arvu kasvuga – neid on ametlikel andmetel juba ligi 300 miljonit – tõuseb ja ühtlustub ka tase. Tõestuseks kasvõi Costa Rica koondise edu viimasel MM-finaalturniiril, kus lülitati välja Inglismaa, Itaalia ja Kreeka. Või sellesama Kreeka 2004. aasta EM-tiitel. Või siis jällegi sellesama Kreeka häving viimases EM-valiksarjas Fääri saartele.
Sportliku taseme ühtlustumist tõestas ka lõppenud EM-valiksari. Kuigi võiks arvata, et 24 koondisega finaalturniirile tagavad kõik tegijad koha ilma erilise pingutuseta, siis tegelikult ei läbinud kvalifikatsioonisõela teiste seas Holland (viimati juhtus nii aastal 1984, MMilt jäid nad kõrvale 2002. aastal), Taani, Serbia, Norra, Bulgaaria, Kreeka, Bosnia ja Hertsegoviina ja Šotimaa, kes kõik on viimase paarikümne aasta sees suurturniiridel figureerinud. Üllatajatest või niinimetatud väiksematest koondistest võitis oma valikgrupi Põhja-Iirimaa, teise koha teenis Albaania (sealhulgas võit Portugali üle), Slovakkia (sealhulgas võit Hispaania üle), Wales (sealhulgas võit Belgia üle) ja Island, samal ajal kui play-off’i pidid mängima jalgpalli suurriigid nagu Türgi, Ukraina ja Rootsi.
Ainus valiksarja täiseduga läbinud koondis oli Inglismaa. Värsked maailmameistrid sakslased pidid oma finaalturniiri koha pärast võitlema kuni viimase mänguni, kus Gruusia alistati 79. minuti tabamusest 2 : 1 ja teeniti ühe punktiga Poola ja nelja punktiga Iirimaa ees esikoht.
Eestile ei muutunud 24-liikmelise finaalturniiriga mitte midagi lihtsamaks: lõppvõistlusele jõudmiseks tuleb meil valikgrupis pääseda kahe või kolme parema hulka, mida oleme läbi aegade suutnud ühe korra. Seega peame tulevikuski end ületama.
Olen Euroopa meistrivõistluste finaalturniire jälginud viimased 20 aastat ja selle aja jooksul pole kordagi eemale jäänud vaid Portugal, Prantsusmaa, Tšehhi, Itaalia, Hispaania ja Saksamaa. Korra on ebaõnnestunud Inglismaa (2008), Holland (2016), Horvaatia (2000), Rootsi (1996) ja Venemaa (2000).
Raha, raha, raha
Diplomaatia ja sportliku taseme kõrval ei saa rääkimata jätta rahast. On fakt, et ligi 90% FIFA teenitud rahast pärineb maailmameistrivõistluste teleõigustest, sponsorlusest ja muust sellisest. Viimasele MM-finaalturniirile kulutati kaks miljardit eurot, kuid teeniti 4,2.
Seejuures on FIFA sissetulekud aastatega märgatavalt suurenenud, näiteks 2006. aasta MM-finaalturniiriga teeniti “vaid” 2,5 miljardit eurot.
Ka UEFA on aastatega suutnud Euroopa meistrivõistluste finaalturniirilt teenitava rahasumma mitmekordistada. Kui 1992. aastal õnnestus kokku saada 40,9 miljonit eurot, siis 2004. aastal 855,2 miljonit ning eelmisel finaalturniiril Poolas ja Ukrainas lausa 1,4 miljardit. Sel aastal hinnatakse tulu kahe miljardi euro suuruseks, kusjuures arvestatava osa sellest moodustab tõsiasi, et tänavu müüdi miljon piletit rohkem kui aastal 2012.
Enamik rahast pärineb siiski teleõiguste müügist. 2014. aasta maailmameistrivõistluste finaali vaatas televiisori vahendusel 1,01 miljardit inimest, kogu finaalturniirile elas kaasa 3,2 miljardit. 2012. aasta EM-finaali Hispaania–Itaalia jälgis 300 miljonit inimest.
FIFA ja UEFA kuuluvad oma liikmetele, mis tähendab, et teenitud raha investeeritakse tagasi jalgpalli. Näiteks FIFA suunab 70% tulust tagasi alaliitudele ja võistluste korraldamisse. UEFA tasandil näeme, kuidas preemiatele lisaks toetatakse solidaarselt ka väiksemaid ja vähem edukaid riike ja klubisid. Finaalturniiride suurenemisega muutub laiemaks ka tulust osa saavate riikide ring. Eesti näitel: vaid sammu kaugusele jäänud pääs 2012. aasta EM-finaalturniirile oleks meile tähendanud võimalust ehitada kolm uut sisehalli.
Möödunud EM-valiktsükkel oli esimene, kus osalejate tele- ja reklaamiõigused kuulusid UEFA-le, teisisõnu müüdi neid tsentraalselt, mis tähendas kõigile valiksarjas osalenutele nii uut korralduslikku kui ka finantsilist taset. Väikeriikide mätta otsast vaadatuna: just kvaliteedi tõstmine, teleülekannetele rõhu asetamine ja solidaarsuspõhimõtted on toonud kaasa uue rahvusstaadioni ehitamise Fääri saartel ja Andorras. Tingimused rahvusvaheliste jalgpallimängude pidamiseks ja telepildi tootmiseks, aga ka vuti arenguks laiemalt on loodud.
Raha puhul ei saa mööda ka pahupoolest. Eelmised numbrid näitasid selgelt, et jalgpalli praegune mudel sõltub suurturniiridel teenitust. Lisaks palgad: ametlik statistika ütleb, et Euroopa tippklubide mängijate palgad on viimase 20 aastaga tõusnud veidi vähem kui kümme korda. Viimased FIFA ja UEFA skandaalid panevad vastutuse kogu selle hiiglasliku süsteemi eest veel selgemalt jalgpallirahvale.
Kokkuvõtteks
Nõudlus jalgpalli järele on sedavõrd suur, et ala juhtivad organisatsioonid peavad olema piisavalt targad, et seda nõudlust täita, kuid säilitada jalgpalli sisu ehk see, mis sellise nõudluse üldse kunagi tekitas. Oluline on, et raha ei tooks kaasa olemuslikke muudatusi. Jalgpall on jätkuvalt elus ja edukas siis, kui suudab miljardeid inimesi kõnetada ja kõnelema panna.
