Martin Reim: inglased olid sama õnnetud kui prantslased
Saksamaa - Serbia 0:1
Esimese mängu õnnestumine ei loe teises kohtumises midagi, kui vastane on taktilaselt niivõrd hea. Kui Saksamaa tegutsemist vaadata, siis on raske võrdlusi tuua, sest Austraalia oli läbikäiguhoov, samas kui serblased hoidsid oma liine kompaktselt koos ega lasknud nii lihtsalt momente luua.
Kaks kollast kaarti Miroslav Klosele tegid Saksamaa elu raskeks ning ma arvan, et 11kesi suutnuks nad vähemalt ühe ära lüüa, sest ka 10kesi loodi momente. Natukene jäi õnnelikust juhusest puudu, et viik kätte saada.
Saksamaa suhtes ma nii masendunud ei ole, sest nende liikumises oli üritamist ja jõudu, erinevalt Inglismaast ja Prantsusmaast, kes olid väga tujutud. Saksamaast ma usun, et suudavad end maksma panna ja koha välja võidelda. Serbia võit andis neile head šansid, sest viimases voorus ollakse vastamisi Austraaliaga, kuid võttes võrdluspildi avamänguga, ei saa milleski kindel olla.
Sloveenia - USA 2:2
Sloveenia ja USA mängisid kaks täiesti erinevat poolaega. Kui Sloveenia oli esimesel kaitses väga hea ning tegi teravaid rünnakuid, siis USA samal ajal uinus. Teiseks poolajaks suutsid ameeriklased siiski ärgata ja surve väravaks realiseerida. Lõpuks ei puudunud palju ka võidust. Sloveenia väikse riigina näitas aga tugevat sisu.
Mis puudutab lugemata jäänud USA väravat, siis karistusalas hoitakse alati mängijaid kinni ning raske on öelda joont, kust tohib, kust mitte. Kui iga takistamine oleks viga, siis löödaks pärast igat nurgalööki penalteid, sest väike särgist rebimine ja ümbert kinni hoidmine käib asja juurde.
Kokkuvõttes oli superjalgpall. Masendava avapoolaja järel suutis Landon Donovan meeskonna käima vedada, sest alguses oldi uimased nagu inglased terve mängu.
Inglismaa - Alžeeria 0:0
Eestis on küll palju jalgpallisõpru, kes soovivad inglaste võitu ja ma ei taha halvasti öelda, kuid nende poolt oli üsna mõttetu mäng ning paneks nad prantslastega ühte punti. Ei saagi aru, kas keegi on neid sundinud vägisi maailmameistrivõistlustele minema või mis.
Inglaste tegemistest ei paistnud liikumist ja hasarti, samas kui alžeerlased tormasid igale poole. Inglased oleks tulnud nagu jõutreeningu pealt, et jalad üldse ei liikunud, kuid pigem on vaimne surve nende mõtte lukku tõmmanud. Nii suurte riikide meeskondadele aga ei saa see vabanduseks olla, sest mängijad puutuvad sellise pingega kokku igapäevaselt. Midagi on täitsa mäda, et üldse ei suju.
Imelik, et terve võistkond on selline, mitte üksikud mängijad. Kaitsest rünnaku alustamise ideed ei ole, Lampard ja Gerrard, kes oma klubides teevad imemänge, jooksevad keskel kokku ega tea, kes palli võtab. Rooneyst ma ei räägigi. Alžeerlased ei pannud küll inglaste kaitset eriti proovile, kuid usun, et tugevam meeskond oleks selle puruks rebinud.
